Peaminister Taavi Rõivas ja tema valitsuse 13 ministrit; ainsana puudub ülesvõttelt Jürgen Ligi.

FOTO: Liis Treimann

Ametisse astunud valitsus võlgneb tänu valijate kollektiivsele ja poliitilisele mälukaotusele, kirjutavad liikumise «Aitab Valelikust Poliitikast» (AVP) algatajad Mikk Mägi ja Andres Kiisel.

Posttraumaatilise iseloomuga amneesia, mis järgnes Vene-Ukraina konfliktile, aitas valijal unustada Reformierakonda viimastel aastatel saatnud äpardusi alates rahastamisskandaalist kuni valitsusliikmete ülbitsemiseni. Unustusse vajus ka riigivõimu võõrandumine rahvast, lühinägelik sotsiaal- ja majanduspoliitika, mis tõi kaasa suuremahulise väljarände ning palgavaesuse kasvu.

Silveri Meikari Postimehes ilmunud artiklile 2012. aastal, mis paljastas Reformierakonna korruptiivsed rahastusskeemid, järgnes rahuolematuse laine, mis oli oma mastaapsuses Eesti kontekstis harvaesinev. Kõik teadsid, et võimuerakonna raha pärineb peaasjalikult parteilaste ämmade kappidest. Ilmus hulganisti valitsust kritiseerivaid arvamuslugusid. Tõnismäel asuvat Reformierakonna peakontorit sai kaunistama irooniline graffiti. Tallinnas, Viljandis ja Tartus toimusid meeleavaldused. Ansipi partei reiting oli vabalanguses.

Skandaalsed lahkujad

Skandaali üks peategelastest, kes Silver Meikari sõnul talle ümbrikutega sularaha tõi, oli tolleaegne justiitsminister Kristen Michal, kes sama aasta detsembris viimaks tagasi astus. Prokuratuur oli eelnevalt lõpetanud tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse, suutmata tõestada nii Michali süüd kui ka süütust. Nüüd võtab ta koos kolleegi, samuti skandaali saatel ametist taandunud Jürgen Ligiga taas sisse koha valitsuskabinetis - majandus- ja taristuministrina. Kolme aasta jooksul on tagasi sunnitud astuma kolm reformierakonna ministrit. Selle auväärse klubi kolmas liige, Rein Lang, peab veel oma tagasitulekuga ootama.

Tallinnas ja Tartus tegutsenud liikumine «Aitab Valelikust Poliitikast», mis inspireeris rahuolematuid organiseeruma ka Viljandis, oli Eestis ainulaadne nähtus. Nii laia ringi inimesi hõlmavat poliitilist rohujuuretasandi liikumist ei ole varem ega hiljem kokku tulnud.

Tol hetkel näis, et kuigi AVP sumbus Jääkeldri ning Michali tagasiastumise järel, siis sai Eestis pandud alus uuele, euroopalikule protestikultuurile. Mitte niivõrd seepärast, et organisaatorid oleksid näinud justiitsministri taandumises või Andrus Ansipi koomilises vabanduses töövõitu, kuivõrd selles, et tänavapoliitika kandis Eestis viimaks vilju. Tekkis lootus, et nii AVP kui ACTA-vastane kampaania andis võimule piisava hoiatuse, et edaspidi rahvaga arvestada, ning et oma potentsiaalseid valijaid hakatakse võtma tõsiselt ka valimiste vahelisel ajal.

AVP jälg

Tartus moodustasid osad AVP aktivistid valimisliidu Vabakund, mis kohalike omavalitsuste valimisel ka volikokku pääses, lootes tuua sinna värskeid tuuli tänavatelt. Paraku jäi see ka ainsaks siiani tuntavaks jäljeks, mis «Aitab Valelikust Poliitikast» jättis.

Vabaerakond üritas küll seda sama 2012. aasta rahuolematust valimiste eel poliitiliseks kapitaliks vormida, kuid ükski nende liige valeliku poliitika vastase kampaania ajal aktiivsust üles ei näidanud.

Viimased hoobid lootusele näha ausamat ja läbipaistvamat poliitikat, andsid poliittehnoloogilised võtted, mille tagajärjel vahetasid kohad IRL ja sotsiaaldemokraadid ning Andrus Ansipi asendamine Taavi Rõivasega, aitasid jätta mulje verevahetusest valitsuses, rahustades nii veelgi vastasseisu võimuolijate ja rahva vahel.

Ukraina ja Venemaa konflikt viis valimiseelse debati fookuse välis- ja kaitsepoliitikale. Nii kadus kandideerivatel erakondadel põhjus pikemalt peeglisse vaadata ning seni valitsusse kriitiliselt suhtunutel julgus enamat nõuda. Valimistulemused ja koalitsioonilepe lubavad - kindlalt edasi!