Tänase Postimehe arvamusküljelt võib leida Soome ajakirjaniku Jarmo Mäkelä loo, mis heidab veidi valgust neile muutustele, mis on vähem kui kümne päeva pärast toimuvate Soome parlamendivalimiste kontekstis tähtsad, kuid avalikkuse silmis ometi varju jäänud. Selgub, et Soome erakondade juhtivpoliitikute seas valitseb seniarvatust suurem üksmeel kaitsepoliitikas, ja seda ka NATO-le lähenemise küsimuses.

See on oluline tähelepanek eriti just seetõttu, et pealtnäha ei ole välis- ja kaitsepoliitikal Soome valimiskampaanias ülemäära kaalukat rolli. Ometi on julgeolekuteema muude küsimuste all ja kõrval kogu aeg olemas, ja olulisemana, kui põgusal pilgul avata võiks.

Põgus pilk võib anda tõtt-öelda hoopis vastupidise arusaama. Nagu Jarmo Mäkelä märgib, pole kaheksast parlamendis esindatud erakonnast kolmel üldse valimisplatvormi välis- ja julgeolekupoliitikas. See vähene mainimine avalikkuse ees on aga, nagu kirjutab Mäkelä, üks Soome avaliku poliitika sagedastest tendentsidest: sellest, mis oluline, ei pruugita rääkida avalikult, kuid kõik erakonnad mõistavad, et tegu on äärmiselt tähtsa küsimusega. Nii tähtsaga, et Mäkelä hinnangul on juba sündinud ka selleteemalised kokkulepped.

Neli aastat tagasi, eelmise valitsuse moodustamise ajal, valitses Soome erakondades üldine arusaam, et NATOga liitumist ette ei nähta. Nüüd ei ole omavahel kokku lepitud mitte üksnes selles, et toonast viga enam ei korrata, vaid ka sellest, et koostöö NATOga muudetakse tihedamaks, jätkatakse kaitsekoostööd Rootsiga ning riigikaitsesse tehakse järgmise valitsuse ametiaja jooksul suuri investeeringud. Mäkelä hinnangul on kokkuleppe taga Soome presidendi Sauli Niinistö algatusel toimunud erakondade arutelu, kus jõuti konsensusele neis välis- ja kaitsepoliitika küsimustes, mis Soome jaoks põhirolli mängivad.

Soome suunamuutus – isegi kui see on esialgu vaid erakondadevaheline, mitte veel avalik – pole mitte üksnes tervitatav, vaid ka mõistetav. 2014. aasta tõi kogu Euroopale kaasa muutunud julgeolekuolukorra. See ei puuduta üksnes Venemaa agressiooni Ukrainas, vaid ka laiemalt tajutud Kremli-ohtu naaberriikidele. Kui varem kindlana tundunud julgeolekuleppeid on korra rikutud, ei ole kellegi enam täit kindlust, et neid ei rikuta veel kord. Venemaa infosõda ei ole jätnud puutumata ka Soomet. Just nagu ülejäänud Euroopa Liidule, on ka Soomele tegu olukorraga, mida ei ole tark ignoreerida.

Sama kinnitavad ka Niinistö väljaütlemised meedias. Veebruaris Rootsi päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus ütles ta, et Soome ei välista taotlust saada NATO liikmeks (kui meenutada veel poole aasta tagust seisukohta, on erinevus tähelepanuväärne) ning et uue valitsuse programmis on seisukohad NATO küsimuses juba muutunud.

Eesti jaoks on selline suunamuutus ja esialgne kokkulepe suure tähtsusega. Riigi turvalisus on selges sõltuvuses piirkonna turvalisusest. Eesti oleks esimene, kes NATO kursile asunud Soomele sõbraliku tervituse saadaks.