Noored urnidele! Selline loosung peaks kõlama kõikidel valimistel ja iga erakond peaks tõsiselt selle nimel tööd tegema, et noored inimesed valima tuua, kirjutab Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Tunne Kelam.
Tunne Kelam: noored urnidele!
11. aprill 2015, 14:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeva ühiskonnas valitseb paradoks: juurdepääs informatsioonile on sadu kordi lihtsam kui kümnendeid tagasi, valida saab kodus ühe klikiga (vähemalt Eestis), noorte teadlikkus ühiskonnas toimuvast on tunduvalt kõrgem kui näiteks 50 aastat tagasi. Ometi noorte valimisaktiivsus neid positiivseid trende kahjuks ei kajasta.
Euroopa üldine demograafiline struktuur on järjest enam kaldumas vanemate põlvkondade kasuks. Noorte osakaalu vähenemine suurendab tõenäosust, et poliitika kui ka ühiskondlikud teemad keskenduvad senisest enam vanemate inimeste probleemidele. Noorte mured ja vajadused kipuvad tagaplaanile jääma. See on ka minu jaoks üks esmaseid põhjuseid, miks ma toetan valimisea langetamist 16. eluaastani. Me peame võtma suuna sellele, et erinevad vanusegrupid oleksid enam-vähem samaväärselt esindatud, nende huvid kaitstud ning nende arvamused võrdväärselt kuulatud.
Uuringud on näidanud, et mida varem esmakordselt valitakse, seda suurema tõenäosusega tehakse seda ka edaspidi. Üleüldine madal valimisaktiivsus on kogu Euroopa murekohaks. Miks mitte seda positiivselt stimuleerida, andes noortele võimaluse valida juba 16-aastaselt?
Arvestada tuleb ka sellega, et Eestis kehtib üleüldine koolikohustus põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni, mis üldjuhul tähendab, et alates 16. eluaastast võivad noored inimesed asuda tööle ja maksta makse. Samas puudub neil sõnaõigus otsustamaks, mis alustel toimib maksusüsteem või tööturg.
Valimisea langetamine on kõikjal enesega kaasa toonud tulised arutelud. Vastupidiselt kardetule ei ole näiteks tulemused Austrias näidanud noorte radikaliseerumist, nagu algselt kardeti. Ka Norra niinimetatud varivalimised, mida korraldatakse koolides juba aastakümneid, osutavad, et noorte valimiseelistused ei erine märgatavalt keskmisest valijast. Seega ei näi olevat alust kartuseks, kui mitte lihtsalt peljata valimisaktiivsuse tõusu.
Üksnes valimisea langetamisest ei piisa. Tarvis on üldiselt muuta suhtumist noortesse inimestesse ning võtta neid ja nende arvamusi tõsisemalt. Konkreetselt tuleks alustada nii kodaniku- kui ühiskonnaõpetuse tõhustamisest ning praktilisemaks muutmisest, et tõsta teadlikkust riigi tegelikust toimimisest ning arendada noorte inimeste arutlemis- ning küsimisoskusi. Arutelude korraldamised koolides noorte ja ühiskonna- ning riigi- ja omavalitsustegelaste vahel võiksid olla regulaarsed. Erinevate tasandite riigijuhtimise simulatsioonid, ka erakondlikud simulatsioonid võiksid kuuluda päevakorda, et oleks võimalik ise läbi proovida, mida tähendab näiteks Nõmme linnaosa vanemaks olemine.
Poliitika peab muutuma tabuteemast normaalseks osaks noorte elus. Erakondlikku poliitikat ei tohi peale suruda, küll aga tuleks erinevaid maailmavaateid ning riigistruktuure tutvustada praktilisel teel, et noored oskaksid reaalselt teha valikuid ning ühiskonnas olulistel teemadel aktiivselt kaasa vaielda.
Kõige olulisem – igale noorele valijale peab kohale jõudma mõte, et valimine tähendab endale kodanikuvastutuse võtmist. Tehtud valikut peab suutma endale ning teistele põhjendada. Vastutus ühiskonna mõtestatud arengu eest jaguneb täpselt pooleks – vähemasti poolt sellest kannab kodanik. Sellisel juhul on kodanik valitsusele võrdväärseks partneriks, kes ei saa ka valitsust degradeerida piksevardaks ega lüpsilehmaks.