Tanel Talve

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas riigikokku valitud Tanel Talve kirjutab, et aktiivsemad noored on igati valmis kohalikel valimistel kaalutletud otsust langetama, kuid vaja oleks palju aktiivsemat tegevuskava, et tõsta noorte ühiskonnaalast teadlikkust.

Riigikogu 13. koosseisu liikmena seisan ka mina lähiajal küsimuse ees, kuidas hääletada valimisea langetamise asjus. Parlamendi eelmine koosseis võttis vastu seadusemuudatuse, mis langetab valimisea kohalike volikogude valimistel 18. eluaastalt 16. eluaastale. Põhiseaduse muutmist eeldav seadusemuudatus vajab kehtima hakkamiseks ka riigikogu praeguse koosseisu heakskiitu. Kui uus riigikogu seaduse vastu võtab, saaksid 16- ja 17-aastased noored oma hääle anda juba järgmistel kohalikel valimistel 2017. aastal. Seega on meil mõned aastad aega, et teha selleks ettevalmistusi. Ja ettevalmistusi on vaja.

Eestis on mitmeid näiteid, kus seaduseid võetakse vastu huvigruppe sisuliselt kaasamata. Nii mõnigi kord on selgunud, et hea kavatsus ja eesmärk on asja hoopis hullemaks teinud ja tihti on asi selles, et ei vaadata asju laiemalt. Me ei saa teha haldusreformi vaid kaardi peal valdade piire nihutades, koos sellega peab muutma ka omavalitsuste rahastamismudelit, vaatama üle neile pandud ülesanded, viima sisse muudatused haridussüsteemis, ühistranspordis jne. Ainult siis saame soovitud tulemuse.

Noorte endiga suheldes on jäänud mulje, et aktiivsemad neist on igati valmis kaalutletud otsust langetama, kuid me vajaksime palju aktiivsemat tegevuskava noorte ühiskonnaalase teadlikkuse tõstmiseks. Tänane olukord ei ole kiita – enamik minuga vestelnud noortest väitsid, et vastavate ainete olemasolu on puudulik ning sellest vähesest, mida kooliprogramm pakkuda suudab, ei piisa. Niisiis oleks tark juba kohe praegu hakata parandama koolis ühiskonnaõpetuse taset. Isamaalisuse rõhutamine, noortele eestlaste loo põnev ja kaasakiskuv jutustamine, riigi toimimise põhimõtete selgitamine, aususe ja riigimehelikkuse mõiste üle arutlemine – kõik see vajaks kvaliteetsemat selgitust.

Seadusemuudatuse eesmärk on kaasata senisest enam noori inimesi kohaliku elu üle arutamisse ja otsustamisse. Tegelikult on noortel ka täna võimalus kohaliku piirkonna otsustamises aktiivselt kaasa lüüa, vallavolikogu komisjonide koosolekutel osalemiseni välja. Iseasi, kas igal pool on need võimalused ühesugused ja kas igal pool on selliseid noori, kes seda teha tahaksid? Külaliikumise Kodukant esindajana olen kohtunud päris paljude noortega üle Eesti ja peab ütlema, et pilt on üsna kirju. Reeglina on noored nendest piirkondadest, kus ollakse koondunud erinevatesse ühendustesse, rohkem valmis meie riigi juhtimises kaasa rääkima. On ju valimised ühest küljest võimalus, kuid teisest küljest ka väga suur vastutus. Need paigad Eestis, kus noored ühistegevust nii väga ei harrasta, ei ole märgata ka liiga suurt valmisolekut seda vastutust võtta.

Muudatus võiks eelnõu seletuskirja kohaselt tuua kaasa noorte huvi kasvu poliitika, riigi ja kohaliku omavalitsuse arengu suhtes. Ma siiski kardan, et asi on hoopis vastupidi – noorte vastava huvi tekkele saab kaasa aidata läbi põnevamate haridusprogrammide loomise jms, siis ehk suureneb huvi ka valimistest osavõtu vastu. Lõpuks algab ju kõik kodusest kasvatusest ja lausa lasteaiavanusest, mitte 16-aastaselt. Pelgalt valimisõiguse andmine ei aita kaasa suhtumise paranemisele. Jällegi, vaid üht punkti muutes ei lahenda kogu probleemi. On selge, et just kohaliku omavalitsuse tasandil tehakse enam noori puudutavaid otsuseid olgu siis koolivõrgu, spordirajatiste või vaba aja veetmise võimaluste asjus, samas on terve hulk piirkondi, kus noored asja vastu huvi ei tunne ja oleks naiivne arvata, et vaid valimisõiguse andmine muudab neid ühiskondlikult aktiivsemaks.

Eestis on 16–18-aastaseid noori umbes 24 000. Kui eeldada, et neist tuleb valima keskmiselt ligi 60 protsenti, siis võiks see tähendada 14 000–15 000 valija lisandumist. Loomulikult on see igale poliitilisele jõule tähtis sihtrühm. Ka siin on võimalus, et lisaks positiivsele tekivad ka negatiivsed arengud. Oma sihtrühmale meeldida püüdes võib sündida palju noortele kasulikku. On lootust, et kohalikud võimule pürgijad ja seal olijad hakkavad siis rohkem tähelepanu pöörama noorte eluolu parandamisele jms. Kuid me ei tohi unustada, et noored on siiski pisut lihtsamini mõjutatavad ja ei saa välistada räpaseid võtteid häälte saamiseks. Kindlasti peab jälgima, et seda kõike kurjasti ära ei kasutata.

Kokkuvõttes: noorte valijate sihtrühma laiendamine on hea mõte, võimalus tuleb anda. Samal ajal aga peame tõhustama nende noorte inimeste teadlikkust ja huvi, et neid hämamise, populismi ja muude odavate meetoditega lihtne mõjutada poleks.