Jaak Madison: valimisea alandamise plaan on suitsukate

Jaak Madison Foto: Marko Saarm / Sakala

Konservatiivsesse Rahvaerakonda kuuluv Jaak Madison kirjutab, et valimisea langetamise kilbile tõstmine juhib tähelepanu kõrvale probleemidelt, mis tegelikult ohustavad Eesti demokraatiat.

Olen juba mõnda aega jälginud debatti valimisea langetamise teemal. Kuigi esialgu käib jutt valimisea langetamisest 16 eluaastale vaid kohalikel valimistel, ei varja selle pooldajad tihti, et tegu on kõigest esimese sammuga. Tavaliselt tuuakse põhjenduseks vajadus elavdada Eestis demokraatiat. Kuid erakonnad, kes on ise süüdi rahva võõrandumises poliitikast, on ammu näidanud, et tõeliste probleemidega tegelda nad ei kavatsegi.

Valimisea langetamine on pseudoprobleem ja see on enamasti kantud ebasiirast soovist noortele meeldida, mitte tahtmisest Eesti tulevikku kindlustada. Esiteks näitab statistika selgelt, et ka 18–21-aastaste huvi poliitika vastu on pehmelt öeldes leige. Selline muudatus mõjutaks kõigest kaht protsenti Eesti elanikkonnast. Teiseks näitavad uuringud noorte inimeste vaimse ja füüsilise arengu kohta, et just 18 on optimaalne vanus, mil enamik noori on oma otsustes saanud nii-öelda küpseks. Kolmandaks on meie valimissüsteemiga seotud probleemid märksa laiemad ja enne nende lahendamist ei tasu neilt tähelepanu sääraste probleemide tõstatamisega kõrvale juhtida.

Isegi ebareaalsel eeldusel, et 16–18-aastaste seas oleks valimas käijate osakaal sama suur kui keskealiste puhul, ei tooks need kaks protsenti mingit märkimisväärset muutust poliitikasse. Aga nagu juba öeldud, on selles vanusegrupis poliitika vastu huvi tundvate inimeste protsent madal. Kas või viimastel riigikogu valimistel oli näiteks e-hääletajaid isegi 90-aastaste seas kümmekond rohkem kui 18-aastaste seas. Jättes kõrvale spekulatsioonid e-häälte võltsimise osas – see on teine teema –, ütlevad need numbrid nii mõndagi. Valimisea langetamine iseenesest veel noori valima ei too.

Samuti on 18. eluaasta inimestele oluliste otsuste usaldamiseks valitud mitmetel mõjuvatel põhjustel. Enamik uurimusi näitab, et keskmiselt alles selleks ajaks areneb välja eesajukoor, mida seostatakse planeerimise ja otsuste tegemisega. Paljuski sellel põhjusel usaldatakse ka alles selles vanuses noorte kätte alkohol ja tubakatooted. Kui me ei usalda 16-aastaseid piisavalt, et lasta teha neil otsuseid enda elu üle, siis kas pole skisofreeniline anda neile samas võimalus otsustada poliitika üle, mis mõjutab kogu rahvast – ükskõik, kas esialgu vaid kohalikul tasandil või terves riigis.

Kõige suurem probleem on aga, et valimisea langetamise kilbile tõstmine juhib tähelepanu kõrvale probleemidelt, mis tegelikult ohustavad Eesti demokraatiat. Madal valimisaktiivsus on täheldatav mitte ainult noorte, vaid kõigi vanusegruppide seas. Selle põhjuseks on poliitika võõrdumine rahvast. Aastatega on võimuerakonnad välja ehitanud valimissüsteemi, mis häälte ülekandemehhanismi, valimiskünnise ja otsedemokraatia sisulise välistamisega soosib vaid valimiste võitjaid. Muutuse toomine Eesti poliitikasse on tehtud nii keeruliseks kui võimalik.

Kuni ei ole lahendatud need probleemid, on näiline püüd valijate ringi laiendades demokraatiat elavdada kõigest suitsukate. Pseudoprobleemide üleskergitajad aitavad kaasa kartelliparteide diktatuuri süvenemisele. Üsna varsti on neil võimalus näidata, kas nad ka tegelikult soovivad maadelda Eesti rahvast poliitikast võõrandavate nähtustega.

See võimalus tekib siis, kui Konservatiivne Rahvaerakond viib riigikogusse eelnõud valimissüsteemi ausamaks muutmiseks, rahvale eelnõude algatamise õiguse andmiseks ja presidendi otsevalimiste kehtestamiseks. Just siis näeme, kas jutt demokraatia elavdamiseks oli kõigest suusoojaks või on sel ka tõsi taga.