Kärt Hellerma

FOTO: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix

«...sest kogu inimelu / pole ju miski muu kui näitlemine,» ütleb tegelane nimega Autor Pedro Calderón de la Barca autosakramentaalis «Suur maailmateater».

Kuigi Calderóni religioosse aluspõhjaga õpetlik lühinäidend, mida tõlkija Jüri Talvet iseloomustab kui illusiooni teatri ja elu kokkusulamisest, sündis 17. sajandil, on kirjaniku sõnum igavikuline: me kõik oleme ajutised näitlejad suurel maailmalaval.

Ka nüüdisinimene kehastab ühel ajal mitmeid, mõnikord üksteisele vastukäivaid rolle. Sageli on tal ka mitu elupaika. Mitmehäälsus, killustatus, erinevate rollide keerises elamine võib tunduda põnev, aga muutuda ka väsitavaks. Killuke sinna, killuke tänna ja päev ongi otsas, energia samuti – kas pole tuttav? Kui teeme mitut asja korraga, mida me siis teeme?

Calderóni näidendis on tegelasi, kes tunduvad pelutavalt tinglikud – näiteks Maailm, kelle monoloogis kajastub piibelliku maailmaloomise legend –, aga sealt ei puudu ka lähedasemad tüübid, näiteks huumorimeelne Põllumees, kes publikut oma naljadega lõdvestab, elu olemuslikku ebaõiglust kehastav Vaene, ja Rikas, kelle ahnuse palgaks on põrguleekides põlemine. Siiski on sealt puudu üks uuema aja arhetüüp, nimelt Kohaneja. Kohaneja saab hakkama kõigega, millega parasjagu vaja. Näiteks dirigeerida orkestrit ja samal ajal ka enda käe all mõnda pilli mängida pole tema jaoks mingi kunst. Sellele kinnituse saamiseks polegi tarvis teatrisse minna.

Muidugi, me kõik areneme ja muutume. Vilja Savisaar läks Keskerakonnast Reformierakonda, Anvar Samost astus IRLi ja sealt jälle välja. Vaid Maire Aunaste mängib kõigis rollides – nii ajakirjaniku, näitleja kui ka poliitiku omas – iseennast. Ja mitte halvasti.

Aga kui ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Märt Väljataga, kes on aastaid «Avatud Eesti Raamatu» sarja kaudu lääne moodsaid mõtlemissuundi tutvustanud, teatab, et aeg on jätta Teooriaga hüvasti, siis on see märgiline statement. «Tänaseks on ilmne, et 80ndate postmodernistliku Teooria vaimustus oli üks piinlikuvõitu kultuurilooline episood,» nendib Väljataga juubeliintervjuus Johanna Rossile (Keel ja Kirjandus nr 3, 2015, lk 178). Ka sina, Brutus, muheleb seda lugedes ilmselt nii mõnigi, heites vargsi pilgu raamaturiiulile, kus Derrida ja Baudrillardi asemel seisab ammugi Deepak Chopra.

Tundub, et poliitikute puhul on vangerdused loomulikumad – või oleme nendega lihtsalt rohkem harjunud? – kui kultuuriinimeste puhul. Kas nemad siis ei võigi muutuste tuulega kaasa minna? Võivad ikka. Ka Hasso Krull ei tõlgi enam ammu Teooriat, vaid Oshot, ja see ei takista tal luuletajana sadulas püsimast.

Vägisi tundub, et inimene enam ei otsi oma identiteeti – pigem otsib identiteet teda. Ja mõnikord saab ka kätte, pannes teda küsima, miks ta nõnda rabeleb ja kuhu kadus kvaliteetaeg. Nagu «Suures maailmateatris», kus on tegemist maailmakorra aluseks oleva rollijaotusega, mille üle inimesel pole võimu.

Kelmid ja pühakud

Muutumismängude ja rollivahetuste teema on ka psühholoogide arsenalis väljapaistval kohal. See aitavat patsientidel kivistunud enesepilte korrigeerida.

Aga ei anna vastust küsimusele: mida teha, et elu poleks üksnes kiirgalopp ühest žanrist, ühest võttest, ühest maskimängust teise?

Just kultuuri seos mänguga olevat eriti tihe. Mõned ütlevad, et kunstitegemine ongi mäng. Et polegi tarvis sealt alltekste või sõnumeid otsida. Et vaata etendust, kuula kontserti, loe raamatut ja ära üle mõtle.

Ma ei ole sellega nõus. Mängida on tore, aga mänguga seostuvad ka mõned ohud. Kuigi mängulisus võib olla viljastav, võib mäng inimese endast irrutada. Küsimus pole ju mitte mängus, vaid selles, mil määral me võime mängida, ilma et peaksime vahetama oma veendumusi.

Kuidas elada nii, et seda ei juhtuks? Jääda iseendaks – kas see on ainult ilus mõte, õilis, aga kättesaamatu ideaal? Ei usu. Suurimatki näitlejat hinnatakse lõpuks mitte selle järgi, kuidas ta muutuda mõistab, vaid selle põhjal, kes ta ise on.

Oskus jääda iseendaks on kunstidest suurim – kõlagu see pealegi klišeena.

Näiteks on tuntud üksiklane Tõnu Õnnepalu oma loomingulisel teekonnal jõudnud nüüd teatri juurde, mis on üks kõige kollektiivsemaid kunste. Ja saab vägagi edukalt hakkama, mida tunnistab tänavune kultuurkapitali näidendipreemia «Vennasele». Lisaks pälvis samas lavastuses mänginud Pääru Oja parima meespeaosatäitja aastapreemia.

Mõnel juhul hakkavad endale võetud rollid üksteist sööma. Näiteks siis, kui reklaamiguru ja vaheda sõnaga muusikakriitik Olav Osolin osales Eurovisiooni lauluvõistlusel romantilise laulukesega, poetades kaamerate ees pisaragi, kui tema loodud armas ja lihtne viis poolfinaalist edasi pääses.

Ka ma ise sukeldusin eelmisel aastal muutumisdiskursuse pahisevatesse voogudesse ja avaldasin irooniliste proosaluuletuste kogu. Ometi pidasin aastaid tagasi Eesti Ekspressis Kalev Keskülaga kirglikku irooniateemalist väitlust, kus manasin iroonia kui kirjandusliku võtte maapõhja. Juba tookord näis, et Kalevil oli rohkem poolehoidjaid kui mul. Ja arvata on, et praegu oleks tal neid veelgi rohkem.

Kas ma nüüd mitte oma tõekspidamisi ei hüljanud? Olen ju endiselt arvamusel, et iroonia – kuigi sellega on väga kerge kaasa minna – kuulub pigem allakäiguformaatide arsenali.

Enne kui jõudsin selle üle sügavamalt juurelda, tuli bumerang mulle kolksuga tagasi. Loomingu luuleülevaate tegija võrdleb mu lühivorme Kalev Kesküla hilisloomega ja nendib, et jään Kalevile selgelt alla. Nii et, Kalev, sa oled jälle võidumees.

Kunagiste poleemikate kontekstis meenub teinegi seik. 90ndate lõpus väitlesime Kivisildnikuga Postimehe kultuuriveergudel vabaduse piiride üle.

Calderóni karakteristikat abiks võttes esindas üks meist Kasinuse vaatepunkti, teine pigem Põllumehe oma. Mõlemal oli oma selge usutunnistus, mis teise omaga eriti ei kattunud.

Millegipärast tuli selle, üsna laiapõhjaliseks muutunud dispuudi käigus kõneks ka jumaliku ilmutuse teema, mille suhtes andis Kivisildnik mulle ühemõtteliselt mõista, et need, kes ilmutusi näevad, on ... ütleme, et natuke metsa poole. Mina kohmasin vastu, et ega pühakud ka iga päev ilmutusi näe, et nemad on ju ka inimesed nagu me kõik. Ühesõnaga, väljendasime sügavalt ontoloogilisi seisukohti, mida tänases ajakirjanduses kohtab ehk veel Klassikaraadio öösaadetes, igatahes mitte päevalehtede kolumnides. Kuid seegi vaidlus ei möödunud jälgi jätmata: nüüd on Kivisildnikul kirjastus nimega Jumalikud Ilmutused ja mina üritan avalikkuse ees olla nii vähe ontoloogiline kui võimalik.

Kui roll saab otsa

Kuhu ka ei vaataks, siis elu ja teatri sünteesist sünnivad viljad, mis kannavad selle ajastu väärtusi. Lõppude lõpuks täidavad näidendis nimega «Suur maailmateater» nii Kasinus kui ka Põllumees tänagi kõrvalosi.

Jah, riigikorrad lõpevad, Teooriad aeguvad – ainult ebaõiglus, mis eluteatris valitseb, näib püsivat konstantne.

Kui pisut spekuleerida, siis võiks Merle Karusoo nõukogude ajal tehtud lavastust «Me olime 13-aastased» käsitleda meie aja märgilise autosakramentaalina – mudelžanrina, mille haarmed paljunevad praegu suure kiirusega. Elu tungib teatrisse samamoodi nagu kirjandusse, kus elulugudest on saanud üks kirjanduse alaliike. Dokumentaalsel põhjal võib sündida kunsti, mis on väljamõeldisest mitu korda mõjukam. Ka teatrilavad on täis inimesi, kes analüüsivad ennast, meenutavad midagi, põrkuvad kellegagi. Konflikte ja kannatusi, ihasid ja intriige, valu ja meeleheidet – kõike jätkub.

Ent kui klassikaline autosakramentaal on suguluses vanatestamentliku müsteeriumi ja allegoorilise moraliteega, siis tänaste autosakramentaalide teemad on maisemad, teemakäsitlused jõhkramad ja suitsiidsemad. Küsimus on üldistuses, mida selline teater loob – selle žanriväärilises jõus. Mõnikord lihtsalt ei jõuta eluga kohanemise esimesest astmest kõrgemale.

Õieti pole ka klassikalised ideedraamad lavadelt kadunud, ainult et neid mängitakse nüüd keldrikorrustel (Henrik Ibseni «Brand» Ingo Normeti lavastuses VAT Teatris rahvusraamatukogu teatrisaalis). Ega suur maailmateater sellest veel kahane.

Ka lärmakamaid enesedemonstratsioone võib soovi korral mõista. See on protest mimikri vastu, milleks tänapäevaelu sunnib. Nii nagu elus on inimene kohustatud olema mitmes rollis, nii on ka kultuuris, mis elulisi olukordi alati kuidagi – kas kaudsemalt või otse – peegeldab.  

Calderóni «Suures maailmateatris» on kirjas, et kui roll otsa saab, siis on kõik. See on samuti kindel. Nagu seegi, et viimasel tunnil, kus pole rolle ega maske, on kõik nagunii võrdsed.