Agu Uudelepp: valitsejate viis varjundit

Agu Uudelepp Foto: Väino Silm / erakogu

Miks on valitsuses jälle needsamad näod? Sest värsked nimed tuuake välja siis, kui valijale tuleb enne valimisi näidata sisemist uuenemist ja edasiminekut. Pärast valimisi on sellega jälle mõni aasta aega, kirjutab politoloog Agu Uudelepp.

Ülemaks kui kirjapandut, kallimaks kui rahakatet tuleb koosseisu tunnistada. Sest koalitsioonileppesse pannakse kirja, mida tehakse, lisas olevasse Exceli tabelisse, kuidas selleks raha loodetakse leida, ja valitsuse koosseisu see, kas ikka päriselt tahetakse ning suudetakse teha.

Enamgi veel, omaaegse «kremloloogia» eeskujul saab pealt paarikümneaastase kogemuse põhjal juba Eestiski ministrikohtade jaotumist ja portfellisangade haarajaid vaadates aimu jõujoontest nii võimuliidus kui selle moodustanud erakondades.

Kogu selle pildi kokkusaamiseks on vaja tunda lähiajalugu ning teada ministrite tüpoloogiat. Laia lauaga lüües on Eestis olnud viit põhitüüpi ministreid, kes igaüks annab valitsusele oma varjundi.

Esimene tüüpminister on kõrge parteilane. Näiteks erakonna esimehel on lausa vaikimisi kohustus võimalusel ministriks hakata. Sel sundusel on oma selge sisemine loogika. Eestis sõltub erakonna valimistulemus väga palju sellest, kas erakonna esimehes nähakse peaministripotentsiaali.

Poliitik, kes keeldub reaministriks minemast, minetab usutavuse peaministrikandidaadina. Ainsaks erandiks on need poliitikud, kes on varem peaministrid olnud ja hakkama saanud. Tõsi, nende nimekiri on Eestis päris lühike, kuid võimaldas siiski Mart Laaril Andrus Ansipi teisest valitsusest 2007. aastal kõrvale jääda nii, et see ei mõjutanud erakonna reitingut. Hakkama saamist küll, kuid sellest edaspidi.

Kolme ministri nimi oli seega kõneluste algusest peale teada. Peaministri amet läheb valimised võitnud erakonna esimehele – seda loomulikult juhul, kui ta koalitsiooni kokku saab. 2003. aastal võitis valimised Keskerakond, kuid kuna valitsuse kokkusaamise võimalust ei olnud, loobus Edgar Savisaar volituste vastuvõtmisest. Seekord kõnelused küll vindusid, kuid Taavi Rõivas jätkab.

Poliitilise loogika järgi oli selge ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Sven Mikseri ning Isamaa ja Res Publica Liidu esimehe Urmas Reinsalu asumine tööle uues valitsuses. Kuigi Reinsalu on lubanud erakonna esimehe kohalt tagasi astuda, on ta praegu siiski ametis ning see kitsendab oluliselt mänguruumi.

Mart Laari kogemus näitas just IRLile endale kõige selgemalt, et kui erakond tahab valitsemisega hakkama saada, peab erakonna esimees olema vahetult olulise info sees ja otsuste sünni juures. Kui ta kuuleb valitsuses toimuvast teiste inimeste vahendusel, juhtub kaks asja. Esmalt algab telefonimäng ning info moondub mõlemat pidi liikudes. Teiseks võib keerulistel hetkedel tõusetuvatele teemadele reageerimine venida ning tagajärjeks võib olla võimetus kriise õigel ajal lahendada.

Selge näide on 2008. aasta jaanuaris regionaalminister Vallo Reimaa tagasikutsumine. Teda süüdistati liigsetes järeleandmistes koalitsioonipartneritele, mis ei olevat olnud erakonnakaaslastega läbi arutatud. Valitsuse liikmest erakonna esimees saab selliseid olukordi ennetada ning enam pole erakonnajuhid valitsusest välja jäänud.

Teine tüüpminister on erakonna heaks tööd teinud inimene, kellel on lõpuks tekkinud õigus nõuda ministrikohta sõltumata sellest, kui palju ta tegelikult hääli sai. Näiteks sai 2003. aastal põllumajandusministriks erakonna asutajaliige Tiit Tammsaar, kuigi mõni kuu enne valimisi Rahvaliiduga ühinenud Rein Randver sai temast ligi 900 häält rohkem.

Sotside peasekretär Indrek Saar sai seekord napilt paar tuhat häält, kuid erakonna ehitamisel tehtud töö oli piisav, et tõsta ta nelja ministri hulka. Erakonna häälepüüdjate esikümnesse ta tegelikult ei mahtunudki, kuid erakonna liige on 1998. aastast ning olnud ka aseesimees.

Piiri peal on sellesse kategooriasse mahtumisega Margus Tsahkna. Oma erakonna alles seitsmes häältesaak, kuid üks neljast ministrikohast. Samas, eest langevad ära valimiskaotuse üheks põhisüüdlaseks tehtud Juhan Parts ning riigikogu juhatuse aseesimeheks valitud Helir-Valdor Seeder.

Järgnevatest meestest on Marko Pomerants ja Urmas Reinsalu samuti ministrid ning Marko Mihkelsonist ja  Andres Metsojast on Tsahkna staažikam ning Mihkelsoniga võrreldavale parlamendikomisjoni esimehe kohale on tal trumbiks juurde panna endise peasekretäri amet. Siiski, pisut hääli enam ja Tsahkna koht oleks järgmises tüübis.

Kõige ilmsem näide partei heaks tehtava töö antavast võimendusest portfellitaotluses on siiski reformierakondlane Arto Aas. 2500 häälega on ta 30 reformierakondlase seas häältekvoodi arvestuses alles 18. Seitse erakonnakaaslast sai temast vähemalt kaks korda rohkem hääli! Sellest hoolimata on omaaegne peaministri büroo direktor Arto Aas nüüd minister ja näiteks üle 4000 hääle saanud Anne Sulling, Maris Lauri ja Urve Tiidus enam ei ole.

Olgu, Sulling astus erakonda mullu märtsis ja Maris Lauri oktoobris, mõlemad seoses ministrikskutsumisega, kuid Urve Tiidus on erakonna liige 1998. aastast. Staaž seega vaid viis nädalat lühem kui Aasal, üks sai parteilaseks oktoobri lõpus ja teine detsembri algul. Mainitud kolme daami juurde tulen selles artiklis veel tagasi, sest nende karjäärid sobituvad täpselt «stenbockoloogilisse» mudelisse.

Samasse kategooriasse langeb ka Kristen Michal. Erakonna liige 1996. aastast, aastatel 2003–2011 erakonna peasekretär, Andrus Ansipi teisest valitsusest erakondliku ustavuse tõttu sunnitult lahkunud minister. See on piisav panus, et pärast enda valimistel legitimeerimist taas ministrikohta nõuda. Peaaegu 4800 häält ehk kõva kolmveerand isikumandaati on küll ja veel, et kriitikute näpuganäitamine rahuliku õlakehitusega maha raputada.

Kolmas tüüpminister on häältemagnet. Kui inimene on toonud erakonnale palju hääli, on tal õigus nõuda ministrikohta. Seda muidugi juhul, kui sama kohta ei taha endale kas esimese või teise tüübi ministrikandidaat, siis võib rahvalemmik suu puhtaks pühkida. Samuti võib unistustele kriipsu peale tõmmata erakonnasiseses valimistejärgses võimuvõitluses allajäänu, kuid ka sellest edaspidi.

Häältemagnetist ministri vast tuntuim näide lähiajaloost on Urmas Paet. Mitu isikumandaati ja mitme valitsuse koosseisus mitme peaministri juhtimisel.

Seekordsete valimiste järel oli selge nn esimese valiku õigus näiteks Jürgen Ligil, Urmas Kruusel ja Keit Pentus- Rosimannusel Reformierakonnast ning Marko Pomerantsil IRList.

Kolmanda tüübi alaliik on inimene, kellel nähakse suurt häälepotentsiaali ning kes kutsutakse kandideerima ministrikohta lubades. See on kokkulepe, kus tegelikult riskivad mõlemad pooled. Kui läheb hästi, saab värske erakondlane tõesti palju hääli ning veab ka ministrina välja. Näiteks võib siin tuua Jaan Õunapuu, kes 2003. aastal sai Jõgeva- ja Tartumaal kandideerides 4200 häält ning lõpuks oli ainus Rahvaliidu minister, kes kogu ametiaja vastu pidas.

Kui hästi ei lahe, siis ilmneb vähemalt üks kahest probleemist. Esimene on see, et loodetud staar tegelikult hääli ei võta. Siis unustab erakond tavaliselt oma lubaduse korrapealt ning ministrikabineti uks jääb suletuks. Tavaline vabandus on see, et koalitsiooniläbirääkimistel kahjuks ei õnnestunud soovitud portfelli partneritelt endale rääkida.

Teine risk on see, et rahvalemmik saab hääli küll, kuid erakond ei saa koalitsiooni. Jälle pettumus suur, kuid pole midagi parata. Jäägu pieteeditundest petetute või pettunute vastu nimelised näited toomata, kuid varasematel valimistel on need olemas olnud. Seekord valitsuses ühtegi neil valimistel just ministrikoha pärast või nimel kandideerinud inimest ei ole.

Koondkuju nendest tüüpidest on universaalminister. Kui inimene vastab mingile kriteeriumile esimesest kolmest tüübist – ja poliitik võib eri valimistel nende tüüpide vahel liikuda – siis saab temast inimene, kes võib pidada suvalist ministriametit.

Praegusest koosseisust on näiteks Hanno Pevkur olnud varem sotsiaalminister ja siseminister ning Urve Palo rahvastikuminister ning majandus- ja taristuminister. Nüüd jätkab Pevkur siseministrina, kuid Palost saab ettevõtlusminister. Üldine juhtimisoskus on seega ministriametis muutunud vähemalt sama oluliseks või isegi olulisemaks kui valdkondlik baasharidus või töökogemus.

Praeguses valitsuses on esindatud ka neljas ministritüüp. See on inimene, kes on olnud tubli, kuid kellel läksid valimised aia taha. Nüüd on talle tööd vaja, sest kogemusi ei ole otstarbekas raisku lasta. Näited on selged. IRLis jäi Sven Sesteril parlamenti pääsemisest puudu rekordiline üks hääl. Samas on tal pikk kogemus riigikogu rahanduskomisjoni esimehena ning riigi rahandusest parem pilt kui teistel erakonnakaaslastel. Loomulikult tuuakse ta valitsusse rahanduse eest vastutama.

Sarnane olukord on SDE-l Rannar Vassiljeviga. Korralik häältesaak oma ringkonnas, kuid nimekirjal jäi napilt mandaadist puudu. Paratamatult lähevad oskused rooste ja teadmised vanaks, kui neli aastat eemal olla. Erakond üritab hoida sellist inimest poliitikas aktiivsena.

Sellega on valitsuse liikmetel ring peal, kuid üks ministritüüp on kajastamata. Need on inimesed, kes tuuakse ministriteks mitte erakondlaste, vaid spetsialistidena. Nii sai näiteks 2002. aastal Siim Kallase valitsuse kultuuriministriks Margus Allikmaa, 2005. aastal Andrus Ansipi esimese valitsuse põllumajandusministriks Ester Tuiksoo ja 2014. aastal kutsuti Taavi Rõivase valitsusse Anne Sulling ja Maris Lauri.

Kõigil neil on üks ühine joon: pole kandideerinud ega mandaati saanud, vaid saavad ametisse selle pärast, et valimistevahelisel ajal on vaja vahetada kas ministrit või koalitsiooni. Siis võib juhtuda, et õige pädevusega erakondlast pole parasjagu võtta, taktikaliselt pole õige hakata mõnd poliitikut enne lähenevaid valimisi lörtsima või on imagoloogiliselt mingit tüpaaži parasjagu tarvis.

Taavi Rõivase esimeses valitsuses oli kuus naist, neist neli Reformierakonnast. Nüüdses valitsuses on kaks, neist üks oravaparteist. Iga lugeja võib ise moodustada poliitiliselt korrektse parafraasi ütlusest «mooramaamees on oma töö teinud».

Kokkuvõtteks. Mida kõike see ütleb poliitilise loogika, koalitsioonisiseste jõujoonte ja erakondade sisekliima kohta?

Poliitiline loogika on see, et tavapärases valimistejärgses olukorras pannakse ametisse need, kes on ennast poliitikas tõestanud, olgu pika töö või rohkete häältega. Uued näod ja nimed kerkivad pinnale siis, kui valijale tuleb enne valimisi näidata sisemist uuenemist ja edasiminekut. Pärast valimisi on sellega jälle mõni aasta aega.

Koalitsiooni sees on jäme ots Reformierakonna ja IRLi käes. Kõigepealt puhtalt võimu jaotumise loogikast lähtuvalt. Reformierakonna käes on peaministri positsioon ja seitse kohta. IRLil on küll vaid neli kohta, kuid neist kaks – rahandusminister ja justiitsminister – on sisuliselt veto- või vähemalt võimsa pidurdusõigusega kohad, sest need ministrid peavad kõik eelnõud kooskõlastama.

Lisajõudu annab see, et mõlema erakonna valitsusse edutatud koosseis on paari erandiga ülikogenud. Olgu selle tõestuseks kasvõi see, et kuigi sotside väitel on koalitsioonilepe üsna punast tooni, siis värvipott võib ju olla nende käes, kuid pintslit hoiavad selgelt sinakad jõud.

Erakondade sisekliimaga on pilt veel veidi segasem, kuid hakkab seegi selgima. Reformierakonnas paistavad paar aastat kestnud mullistused olevat läbi saamas. Endistest erakonnajuhtidest on Andrus Ansip Brüsselisse ja Siim Kallas õppejõuks maandatud. Kristen Michal on pildi servast tsentris tagasi. Eksperimendid ekspertministritega selleks korraks lõpetatud. Lühidalt, põlvkond vahetatud, kuid põhimõtteliselt kindlalt edasi.

IRLis kontrollib esialgu endiselt mängu Res Publica tiib. Neljast ministrist kolm on selle taustaga ning Isamaaliidu poolele võimaldatud riigikogu juhatuse aseesimees on auamet, kus sisuline võim läheneb lõpmatult nullile. Julgen ennustada, et sugugi mitte kõik ei ole sellega leppinud.

Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas on Rahvaliidule koht kätte näidatud. Suure panuse andsid muidugi valijad, kes sotside 15 mandaadist eraldasid endistele rahvaliitlasele vaid kaks. Neistki kahest üks, Jaanus Marrandi, oli enne seda tegelikult endine keskerakondlane ja oma valimisringkonnas on Marrandi nimi kaubamärk ilma igasuguse erakondliku lisasildita.

Aga – ja see on suur aga – teine Rahvaliidu kaudu sotside hulka jõudnud ning taas parlamenti pääsenud poliitik Helmen Kütt võttis sotside nimekirja kolmanda tulemuse. Nii häälte, erakonna heaks oma valdkonnas antud panuse kui sisulise kompetentsuse mõttes peaks just tema olema tervise- ja tööminister.

Kütt oli ju edukas sotsiaalkaitseminister ning tema 3800 häält on igal juhul enam kui Rannar Vassiljevi 2200, Urve Palo 2000 või Indrek Saare 1900 häält. Isegi enam kui Eiki Nestori 3700 häält, kuid Nestor pole juba ammu mitte lihtsalt poliitik, vaid nähtus. Ning ainsa ilma asendusliikme staatusest abi otsimata kõigi taasiseseisvuseaegsete parlamentide liikmeks olnuna õigustatult riigikogu juhatuse esimees.

Lõpetuseks ennustus. Reformierakond saab oma asjad tehtud. Riigireformi ei tehta, sest nii valitsuse struktuur kui koosseis näitavad, et seda ei taheta teha. IRL läheb välja sotsiaalkaitse valdkonnas paari märgilise tulemuse saavutamisele ning paneb justiits- ja rahandusministeeriumi poolt võimalikult tugeva toe taha. Sotsidel on kolmandal katsel võimalus tõestada, et kui võtta kaks osa sinist ja üks osa punast, siis jääb ka punane varjund selgelt äratuntavaks.