Jarmo Mäkelä: Soome erakondadel on salajane leping kaitsepoliitika kohta

Jarmo Mäkelä Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Soome erakondade juhid leppisid kokku kaitsepoliitikas, mis erineb seni avalikkusele esitatust, kirjutab ajakirjanik Jarmo Mäkelä. Oluline on see, et valitseb uus konsensus ja seda ka NATO-le lähenemise küsimuses.

Soome jaoks on aasta jooksul väliskeskkond väga oluliselt muutunud põhjustel, mida me kõik teame: Venemaa agressioon Ukraina vastu; Venemaa vaenulikkus oma naabrite ning Euroopa Liidu ja USA suhtes; rahvusvahelise õiguse ning Euroopa julgeolekuarhitektuuri põhiliste lepete rikkumine Venemaa poolt; Venemaa sõjaline tugevnemine. Euroopa Liidu poolt kehtestatud majandussanktsioonidel ja Venemaa vastusanktsioonidel on oluline mõju Soome majandusele.

Kõrvaltvaataja võiks neil põhjustel loomulikult eeldada, et välispoliitika ja kaitsepoliitika küsimustel on Soome erakondade praeguses parlamendivalimiste kampaanias suur roll. Nii see siiski pole.

Et te mõistaksite, miks julgeolekupoliitika valimiskampaanias keskne pole, pean teile tutvustama Soome avaliku poliitika diskursuse kolme raudset reeglit. Neid rusikareegleid ei tunne ega mõista isegi meie sõbrad, isegi meie Eesti sugulased mitte.

Raudreegel number üks: see, mida kõvasti ja absoluutselt eitatakse, on alati tõsi. Raudreegel number kaks: see, millest kunagi ei räägita, on alati tähtis. Raudreegel number kolm: see, millest lõputult räägitakse, ei oma mitte mingisugust tähtsust.

Niisiis, kui te kuulete Soome poliitikute koori karjumas, et Venemaa ei ohusta ega survesta Soomet, tähendab, et tegelikkus on täpselt vastupidine. Kui nad vaikivad sisemistest arengutest Venemaal, siis see tähendab, et midagi väga olulist on toimumas.

Nüüd kui te seda teate, ei peaks te olema väga üllatunud, et kaheksast parlamendis esindatud erakonnast pole kolmel üldse valimisplatvormi välis- ja julgeolekupoliitikas. Ühel on rahvusliku kaitse platvorm, riiginime Venemaa on mainitud kahe erakonna programmis kummaski ühel korral.

On ilmselge, et strateegiline väljakutse, mida Venemaa endast Euroopa Liidule kujutab, mõjutab ka Soomet. On ka selge, et Soome on Venemaa infosõja sihtmärk mitmes vormis.

Ainult üks kandidaat, Keskusta Olli Rehn, Euroopa Parlamendi asespiiker, on avalikult öelnud, et Venemaalt lähtuvad ohud on reaalsed ja Soome on nende vastu praktiliselt kaitsetu. Ühelgi parteil pole aga nende väljakutsete kohta midagi valimisprogrammides öelda olnud.

Aga sellele kõigele on olemas ka seletus. Veidi aega enne jõulupühi kutsus president Sauli Niinistö kõigi erakondade liidrid konfidentsiaalsele arutelule. Sellest kohtumisest pole mingisugust avalikku tunnistust, ent on järeldatud, et saavutati lai konsensus kõige tundlikumates välis- ja kaitsepoliitika küsimustes.

Järgnev on minu isiklik arusaam sellest, milline on konsensuse sisu:

1. Kui neli aastat tagasi moodustati eelmine valitsus, siis lepiti kokku, et valitsus ei tee isegi ettevalmistusi Soome võimalikuks liitumiseks NATOga. Nüüd lepiti kokku, et sellist lollust enam ei korrata;
2. Ükski erakondadest ei nõua järgneva nelja aasta jooksul liitumistaotluse esitamist NATO-le, aga ükski erakond ei hakka vastu seisma Soome liitumisele NATOga, kui leitakse, et liitumine on vajalik;
3. Koostöö NATOga muudetakse intensiivsemaks, kasutades ära võimalused, mis avanesid NATO tippkohtumisel Walesis;
4. Kaitsekoostööd Rootsiga jätkatakse kuni täieulatusliku kaitsealliansi loomiseni välja. Soome Rootsi Rahvapartei noor esimees Carl Haglund mängis selles suurimat rolli ja jätkab sama ka tulevikus;
5. Oma riigikaitse eest kantakse hoolt ja relvajõudude võimekusse tehakse suured investeeringud järgmise valitsuse ametiaja jooksul. Tehakse selgeks, et Soome on nii valmis kui ka võimeline ennast sõjaliselt kaitsma – teadmine, mis on oluline nii meie naabritele kui ka sõpradele. See on Põlissoomlaste võtmenõudmine – kõigis muudes küsimustes on nad arvatavasti paindlikud.

Fakt, et nende asjade üle on väga vähe avalikult arutletud või et see toimub erakordselt väikeses professionaalide ringis ei tähenda, et me ei saaks aru. Järeldused on tehtud ja aktiivsed sammud astutakse isegi siis, kui poliitikud ei küsi selleks demokraatlikku mandaati.

Mis siis on presidendi jõuluinterventsiooni taga? Paljud erakondade esimeestest on väga kogenematud, peaaegu võimetud tegelema selliste rahvusliku julgeoleku küsimustega. Neis küsimustes on nad rohkem kui valmis andma juhtimise presidendile üle ja keskenduma ise sisepoliitilistele majanduse ja sotsiaalkaitse küsimustele – see on selgelt näha ka erakondade programmidest.

Kuna konservatiivsel Kokoomusel on selge NATO-poliitika ja nad on kindlalt pühendunud Soome positsioonile lääne demokraatlike riikide peres ja Euroopa Liidus, on võtmeküsimus, ka Keskustal ja sotsiaaldemokraatidel on tegelik välispoliitiline liin olemas. Mõlema pikkades valimisprogrammides on vähesed väga üldsõnalised, väga vähesisukad read välis- ja kaitsepoliitika kohta. Põhjus on selge. Mõlemad parteid jagunevad leeridesse Soome välis- ja kaitsepoliitika põhiküsimustes. Keskustas on mõjukas tiib, mille arvates ei tohiks Soome kunagi astuda Venemaa vastu ja peaks lahti ütlema Euroopa Liidu kehtestatud majandussanktsioonidest. Praegusel hetkel peetakse seda tiiba vähemuses olevaks.

Sotsiaaldemokraatidega on probleem teistsugune. Soome vasakpoolsete seas on kindel uskumus, et kõigi progressiivsete inimeste ja eriti just tööinimeste tegelik vaenlane on USA. Nad teavad väga hästi, et Euroopas pole reaktsioonilisemat röövkapitalistlikku valitsust, kui seda on Venemaa valitsus. Aga kuna minu vaenlase vaenlane on minu sõber, on nad valmis Venemaale kõik puudused andestama. Sotsiaaldemokraatide hulgas on tugev tiib, kes seda uskumust kannab. Need, kes järgivad tõelist lääneeuroopalikku sotsiaaldemokraatia liini, on vähemuses.

Soomes oli presidentaalne demokraatia, aga enam see nii pole. Uue põhiseaduse järgi juhib president välispoliitikat koostöös valitsusega. Seda saab tõlgendada nii, et poliitikat ELis juhib peaminister ning ülejäänus on president peamine mängija.

Rahulikes oludes võib selline rollijaotus hästi toimida, aga mitte praeguses välispoliitilises olukorras. Näiteks on praegu võimatu eraldada Soome poliitikat ELis kahepoolsetest suhetest Venemaaga. Seepärast on juba praegu kõik otsused ELi poliitika kohta Venemaa ja Ukraina suunal langetatud koos presidendiga. Tulevikus aga on tarvis täielikult uut interpretatsiooni.

Pole selge, kuidas see pärast valimisi välja tuleb. Samas arvestades praeguse rahvusvahelise olukorra tõsidust ja seda, et me pole sellest veel kõige halvemat näinud ning arvestades paljude erakondade juhtide võimetust võtta endale vastutus, mida olukord nõuab, arvan, et on vaid üks valik. President, kelle Soome rahvas on valinud otsestel valimistel, peab võtma endale liidrirolli ja jätma peaministri ülesandeks kindlustada see, et valitsus ja kõigi erakondade juhid järgivad tema seatud liini.

Artikkel põhineb ettekandel, mille Jarmo Mäkelä pidas täna Eesti Ajalehtede Liidu konverentsil Tallinnas. Inglise keelest tõlkis Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik.