Vaevalt keegi neist paljudest väljasaadetutest, kes viimasel ajal on sunnitud selja pöörama Nõukogude Venemaale, söandab midagi sealsetest oludest jutustada. Enamasti kõigil jääb sinna sugulasi ja sõpru, kellele selle eest võidakse kätte maksta, et nende omaksed või lähedad julgevad Nõukogusid arvustada või paljastada neid meetodeid, milliseid Nõukogude riik tarvitab oma suures «puhastustöös».
Postimees 1938. aastal: Nõukogude Liidus ei taheta näha välismaalasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Dagens Nyheteri» kirjasaatjal õnnestus siiski ühte niisugust väljasaadetut kõnelema panna.
«Kui Nõukogudes suleti väliskonsulaadid,» jutustab väljasaadetu, «algas samuti puhastusaktsioon välismaalaste hulgas. Milliste «põhimõtete» järgi seda tehakse, see selgub vahest paremini, kui jutustan paar juhtumit, mis olen ise kaasa elanud. Üks 64-aastane majateenija, sündinud Ukrainas ja Itaalia vanemate poeg, kes veetis kogu oma eluaja Venemaal, vallandati korraga kohalt. Ta protestid ei aidanud, tal õnnestus aga kuidagi tööd saada, — viimane kord uksehoidjana – kuid kihutati ka neilt kohtadelt põhjendamata minema, kuni ta viimaks välja saadeti. Niisuguseid juhtumeid esineb loendamatult. Kõige omapärasem on aga ühe vana, 75-aastase hiinlase oma. Mees oli kogu oma elu veetnud Venemaal, rahulikult ja vaikselt töötades, kui ta korraga sunniti maalt lahkuma. Keegi taanlane, kes töötas 28 aastat Siberis ja Krimmis, heideti pikema jututa vanglasse ja saadeti nüüd välja. Võimud teotsevad niisugustel juhtumitel teatava ettevaatusega. Nii näiteks korraldavad nad nii, et kaks väljasaadetut ühelt ja samalt maalt reisil kunagi ei kohtu.
Mis puutub üldistesse oludesse Venemaal nimelt nüüd, siis on need kõike muud kui meeldivad. Tööstus seisab peamiselt sõjamaterjali valmistamise teenistuses. Kui poolgi tööstustoodangust oleks tarbekaubad, ei tarvitseks töölistel käia halvasti riides.
Et Stalinit tõepoolest kavatsetakse kukutada, seda usun mina kindlasti. Sellevastu aga kahtlen suurprotsessidel kaebealuste poolt antud «ülestunnistustes». Üldse on nende «protsesside» peamine eesmärk rahva tähelepanu teistelt raskustelt mujale juhtida.
Stalin põeb valitsemistahet ega talu enda kõrval võistlust. Tarvitseb ainult lugeda ajalehti, et selles veenduda. Stalini nimi esineb igas kümnendas reas. Kõigi nüansseerimata meelituste vahelt paistab siiski läbi küsimus: «Kus on Lenin, kus on rahvas?»»
PM 9.04.1938