Alo Raun

FOTO: Peeter Langovits

On üks päev nelja aasta tagant, kus kõik on võimalik. Kus kodanik on peremees omal maal ja võib poliitikule koha kätte näidata. See päev pole enam kaugel – juba 6. märtsil valime praeguse riigikogu asemele uue.


Kuid kas tegelikkus on nii ilus? Kas meil, kes me enne mõtleme, kui oma hääle anname, üldse saab olema kedagi, keda valida? Kui Keskerakonna populism ei tule kellelegi üllatusena ja Reformierakonda ei näi ka sellelt teelt enam kõigutavat, siis on ju viimasel ajal selle mõttelise piiri senisest selgemalt ületanud ka ülejäänud kaks erakonda, kellel on lootust valimiskünnis ületada – sotsiaaldemokraadid ja IRL.

Sotsid siis, kui vaimuerakonnast sai Püha Jüri juhtimisel Rohelise Koletise puudlike, ning IRL nüüd, kui Eesti ujutati üle vastuolulisi reaktsioone tekitanud «küsitlustega».

Kahe vasakjõu koalitsioon Tallinnas võib olla teatud tingimustel isegi talutav, ent kui ollakse valmis alla neelama nii mõrusid pille kui veidi selgroogu näidanud Katrin Saksa tagandamine ja JOKK-linnaeelarve, siis on vaid viieprotsendine valijate toetus sotside tegevusele õiglane hinnang.

IRL, kes on üritanud olla aatemeeste eestkõneleja, hakkab aga pärast jaanuarikuist parteisisest võimupööret omandama omaaegse Res Publica turunduslikke jooni. See tähendab ilmselt mõtleva valija ohverdamist keskmise hääle nimel, mille esimene märk on praegu käimas olev küsitluskampaania.

Mõtlev inimene ei taha vastata küsimustele, millele on vastus juba ette antud. Talle ei meeldi mängimine madalatele instinktidele ja soov kõigile meeldida. Ta ei kiida heaks seda, et laiali saadetud kirja üks mõte näib olevat koostada andmebaas inimestest, keda edaspidi IRLi valimismaterjalidega tülitada.

Teda kurvastab, et end valge jõuna esitlev partei määrib end edgarilike võtetega – küsitluslehel pole lahtrit, kus IRLi teavitada, kui ei soovi andmebaasi lisatud saada.

Nii peabki nõudlikum valija tõdema, et on kaks võimalust: kas anda oma hääl populistile või jääda järgmises riigikogu koosseisus esindamata. Mõtlev valija võib näidata oma suhtumist sellega, et hääletab seekord jalgadega. Või kui annabki protestihääle, siis hoopis mingile viiendale jõule. Indrek Tarandi fenomeni mäletame ju kõik.

Olukorras, kus kõik erakonnad on trüginud traditsioonilisele Keskerakonna mängumaale, ei müü enam argument, et valige ükskõik keda peale Ninasarviku. Sest sarved kasvavad tänavu teistelgi.