FOTO: Urmas Nemvalts

Kõpu vallavalitsus sõitis peaaegu terves koosseisus Itaaliasse, võttes kaasa ka enamiku vallavalitsuse ülejäänud palgalistest töötajatest. Koduhoidjaks jäeti üks mees.

Tõepoolest, kui üle-eestilise kuulsusega «Itaalia-skandaalist» ka muud kasu pole, siis vähemalt saavad kõik teada, kus Kõpu vald asub. Teadmiseks kõigile, et Eesti vanim tuletorn asub Kõpu poolsaarel Hiiu vallas Hiiumaal. Kõpu vald on aga toredate inimeste ja ilusa loodusega maaliline, künklik ja hästi hoitud paik Viljandi maakonna lääneosas. Viljandi linnast on Suure-Kõpu mõisa 1847. aastal valminud kaunisse härrastemajja – kus leidub Pompei maalingutega söögisaal – kõigest 22 kilomeetrit. Just söögisaali maalingud andsidki vallavalitsusele idee tegeleda Itaalia teemaga ja püüda omandatud teadmiste abil mõisa turistimagnetiks muuta. Kõpu vallavalitsus on ajalehe Sakala andmetel mõisakoolide programmist saanud ligi 60 000 eurot, millest 16 400 on ette nähtud õppereisiks.

Võib-olla on Kõpu vallavalitsusele nende reisi haugutades liiga tehtud? Vastata võib nii «ei» kui ka «jah». On tore, et 680 elanikuga piirkonnas mõeldakse ja tegutsetakse, et kohalikku elu ja majandust turgutada, kasutades ära mõisahoonet kui ajaloolist pärandit. Pole midagi laiduväärset selles, et mõisa tahetakse rajada itaaliapärane keskus. Loomulikult on selleks vaja ka õppida ja õppereis pole midagi enneolematut, vaid täiesti normaalne viis teadmiste omandamiseks. Inimestel peabki olema õigus kohalikku elu oma äranägemise järgi korraldada. Riiklikud toetusprogrammid ongi mõeldud selleks, et vaesemates kohtades oleks samuti võimalik väärt ettevõtmisi – kasvõi õppereise – korraldada. Kõike seda arvesse võttes on kõpulaste hurjutajad neile tõesti liiga teinud – küllap seetõttu, et pole üksikasjadesse süvenenud.

Sellest hoolimata on peaaegu kõigi vallaametnike lahkumine siiski kurioosne nähtus. «Itaalia-skandaal» vääribki haldusreformi vajalikkuse vapiloomaks tõstmist. Jätame siinkohal kõrvale küsimuse, kas ikka kõigil ja just neil konkreetsetel inimestel oli vaja Itaaliasse sõita – see on küll asjakohane küsimus, ent eemaltvaatajal on võimatu sellele asjalikku vastust anda. Suurem küsimus on see, kas on otstarbekas pidada 680 elanikuga piirkonnas vallavalitsust, mille tervelt kümneks päevaks ärasõitmine ei mõjuta väidetavalt kuidagi kohalike inimeste elu. Alavääristamata kuidagi Suure-Kõpu mõisaga seotut ja muid kohalikke ettevõtmisi ega kohalike inimeste tööd nende hüvanguks, on igati mõistlik küsida, kas neid asju peab ajama just vallana või võikski sellised «ühe maja projektid» jääda edaspidi osavaldade ja küllap ka kohalike inimeste MTÜde ajada. Vald oleks aga selline üksus, mille kümneks päevaks hülgamine selle juhtide poolt oleks mõeldamatu.