/nginx/o/2015/03/11/3860609t1h4e65.jpg)
Aasta aega tagasi läks Ida-Ukrainas mässuks. 6. aprillil hõivati Donetskis kohaliku oblastivalitsuse ja Ukraina julgeolekuteenistuse SBU hoone, Luganskis rünnati samuti SBU hoonet ja lisaks Ukraina rahvuspanga osakonna hoonet ning Harkivis hõivati samuti kohaliku oblastivalitsuse hoone.
Ründajad oli selgelt Venemaa poolt julgustatud kohalikud, keda toetasid tuhanded spetsiaalselt Venemaalt bussidega kohale toodud «vabatahtlikud».
Donetskis ja Luganskis lõppesid need rünnakud mõni nädal hiljem «rahvavabariikide» väljakuulutamisega, aga Harkivis mitte.
Järgnenud sõda Ukraina vägede ning Vene armee toetatavate Donetski ja Luganski separatistide relvaüksuste vahel on tänaseks nõudnud ÜRO andmetel vähemalt 6000 inimese elu. On aga ka allikaid, kes väidavad, et hukkunute hulk on mitu korda suurem. Põgenikke on ÜRO ametlikult kokku lugenud 1,2 miljonit inimest, aga kardetavasti on neid vähemalt kaks miljonit. Seejuures elas Donetski ja Luganski oblastis enne konflikti algust kokku 6,5 miljonit inimest.
Harkivi oblastis elab ligi kolm miljonit inimest. Kui mässulaine oleks edukalt üle kandunud ka sinna, räägiksime me vähemalt poolteist korda suurematest hukkunute ja põgenike arvust. Kui võtta arvesse veel Harkivi oblasti veelgi suuremat majanduslikku tähtsust Ukrainale kui Donbassi oma, siis oleks Ukraina sisuliselt muutunud hoopis teiseks riigiks. Krimm oli ju juba nagunii kaotatud.
Harkiv (ja ka Odessa) jäi aga püsima ning sellel asjaolul oli Ukrainale tohutu tähtsus.
Miks ei õnnestunud separatistidel Harkivis see, mis läks läbi Donetskis ja Luganskis? Ma loodan, et Eesti eriteenistused on tulevikku silmas pidades selle endale üksipulgi selgeks teinud, aga omalt poolt oskan esile tuua kolm selgelt välja paistvat asjaolu.
Esiteks ei kartnud Harkivis Ukraina-meelsed inimesed massiliselt tulla linna keskväljakule oblastivalitsuse ette sõna otseses mõttes rinda pistma Vene-meelsetega. Erinevalt Donetskist ja Luganskist. Inimesed tulid välja, kuigi Vene-meelsed löömamehed olid relvastatud tulirelvadega. See oli tegelikult ime, et seal kedagi surma ei saanud, kuigi haavatuid oli üle saja.
Teiseks, kuigi Harkivi miilits oli täiesti osavõtmatu, said kohaliku SBU töötajad ja kiirelt appi toodud siseministeeriumi eriüksus Jaaguar olukorra siiski oma kontrolli alla ning ründajad löödi oblastivalitsusest välja. Seega, Kiiev suutis kiirelt leida relvastatud reservi, kes täitis nende käsku.
Kolmandaks toimisid SBU, eriüksused ja rahva omakaitse otsustavalt nendega, kes juhtisid rahutusi ja valitsushoone ründamist. Vene-meelsed löömamehed selgitati kiirelt välja ja neile tehti väga jõuliselt (seejuures ilmselt mitte just seaduslikul moel) selgeks, et parem on Harkivist kaduda, kui nad tahavad ellu jääda.
Ühesõnaga, Ukraina riik käitus Harkivis, nagu riik peab sellistes olukordades käituma. Donetskis ja Luganskis Ukraina riik seda erinevatel põhjustel ei suutnud.