Olev Remsu

FOTO: Ergo Kuld

Horoskoobid ja selgeltnägijad võivad tunduda süütu meelelahutusena, aga šarlatanidel lasub vastutus öeldu eest, leiab kirjanik Olev Remsu.

Mäletan, kuidas me perestroika ajal võitlesime Sirbis sõnavabaduse eest. Hakkasime rääkima küüditamistest, võitlesime kolhooside vastu ning viimaks avaldasime sinimustvalgeks kujundatud numbris Konstantin Pätsi portree ja «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele».

Sõnavabadus oli käes! Ja mis on sellest on saanud?

Oo õudust! Ajakirjandust enam ei usuta ega usaldata, nii paberil kui ka online’is ilmub kuulujutte ja puhta vassinguid. Peaasi, et müüb! Probleemi lahkamise asemel peetakse paremaks jutustada inimesest ja kui vähegi võimalik, siis kooritakse ta paljaks. Toimetus ei vastuta info tõesuse eest, muinasjutte nõuab lugeja oma eelistuste ja klikkidega.

Tüüri juurde on asunud šarlatanide vägev vägi. Isehakanud ilmatargad pajatavad ilusaid lugusid loodusest, ja oh kuidas neid ihatakse. Oleks, et nad piiluksid veel näiteks Norra ilmateenistuse prognoosidesse, võtaksid sealt snitti. Ei! Nende poolt on mäng aus (ja kohtlane).

Selgeltnägijad või eksperdid?

Pole üldsegi tähtis, et nad ei saa vist oma ennustustega ealeski pihta. Aga see-eest pakuvad huvi. Nemad on siiski veel väikesed mängurid. Selgeltnägijad-tervendajad on kõrgemat masti, neid peetakse targemaks arstidest, teinekord ka politseiuurijatest. Mis sest, et mõnegi alternatiivsebija taust on kriminaalne – seda põnevamad nad ju on! Ja kindlasti sai neile osaks suur ülekohus, kui nad süüdi mõisteti.

Ufohullud paistavad olevat taltunud, vahest seetõttu, et avalikkuse ette lekkis (lekitati?) uudis, nagu oleks kogu ufondos koos saba ja sarvedega olnud Ameerika desinformatsioonibluff, mis pidi vett segaseks lüües aitama luuresondidel N. Liidu kohal hõljuda. Ütlesin seda ühele ufofanaatikule, ta teadis seda ilma minuta. Ent usku ei kõiguta miski, tema vastus kõlas: see ei pruugi tähendada, et ka tõelisi ufosid ei ole. Loogiline! Aga naiivne. Või just kaval, soov pildi peal olla? Olgu nii või teisiti, ent lood tulnukaist on meelihaaravad, kõditavad publiku maagiajanu.

Horoskoobindusest on kujunenud paari väljaande tõmbenumber, üks tähetark troonib kõrgautoriteedina kui viimase instantsi tõde. Asjaolu, et horoskoopide loomise järel on tublisti uusi planeete avastatud, ei puutu siia. Uuemad jäävad astroloogilisest tabelist välja. Oma süü! Mis nad siis olid nii kaua peidus?

Millest aga tuleb horoskoopide eriline minek? Sellest, et need räägivad justkui inimsubjektist endast! Kes ei tahaks, et meie kõledal ajal individuaalselt tema poole pöördutakse? Inimesed lausa igatsevad seda, eriti Skorpionid, Veevalajad, Kaksikud, Hobused, Smaragdid, aga ka kõik teised.

Meil on demokraatia ja demokraatia on rahva võim. Mida rahvas tahab, seda peab ta ka saama! Ja väljaandeile on see kaunikesti kasulik. Jääb mulje nn win-win-tehingust.

Rumaluse jõud

Ilma keskhariduseta inimene jagab meile õpetusi, mis juhtus 1917. aastal Peterburis, kuidas Ungari ülestõusu mahasurumisel 1956. aastal mängisid kokku Nõukogude Liit ja USA. Sellest, et linna nimi oli 1917. aastal Petrograd, et Ungari ülestõusuga samal ajal toimus Suessi kriis, mis määras ka Ungari saatuse, pole ta nagu kuulnudki. Ent ilmtingimata teab sihuke erudiidiks kippuja, kes tegelikult tappis president Kennedy ning et 9/11 oli USA ja Iisraeli luurete ühine veretöö. Mida sa vabamüürlastelt paremat ootadki?

Rumaluse jõud seisnebki selles, et rumal ei saa iialgi teada, kui rumal ta on, tumejõud kisub ta enda sisse. Ja sellest ammutabki ta oma jaburuste jagamisel kohati lausa kütkestavat enesekindlust. Iseõppija monomaan võib enda pisiasjadeni kurssi viia teatud liikumisega ja/või üksikute eraldisündmustega maailmas, ent kogu tema informeeritus pärineb väga kitsalt pinnalt. Ainus faktike vähegi kõrvalt, ainus aastaarvuke mujalt, mis kõik on kirjas süstemaatilise hariduse raudvaras, lükkaks kogu tema põneva jutu kolinal ümber. Seetõttu väldibki seesugune tõejutlustaja heitmast isegi pilku entsüklopeediasse. Kui fakt ei mahu süsteemi, siis seda halvem faktile. Vandenõuspekulatsioonid konstrueeritaksegi niimoodi, et otsitakse üksnes süsteemi sobivaid fakte. Esmalt kohisevad peas ettehoiakud ja valmisseisukohad, nende kinnituseks kogutakse usinalt sobivat materjali. Kogutakse publiku jaoks. Endal on kõik ammugi selge.

Vandenõuteooriate populaarsus seisneb selles, et need belletriseerivad-süžeestavad mingi (ajaloo)sündmuse, konstrueerivad neist loo (noh, ütleme narratiivi, kõlab ehk kaunimalt).

Inimene on jutustav loom ega saa eksisteerida ilma lugudeta. Inimene on kuulav ja vaatav loom, inimene on lugusid igatsev loom. Loos sisalduv energia läheb kuulajasse-vaatajasse-lugejasse ja kingib jõudu, tõstab meeleolu. Elagu positiivsus!

Vähe sellest. Vandenõuspekulatsioone esitades tekib arhetüüpne kolmnurk Kangelane – Kuri – Ohver. Kurjad on jõud, kes valetavad. Ja ka see asi justkui puudutaks meid isiklikult, kuna ohvristaatus on määratud meile, kogu rahvale, kelle jaoks inimkonna nurjatud vaenlased on tõe nimme kinni mätsinud. Ohvri vastu tekib aga automaatselt sümpaatia, eriti siis, kui selleks oleme meie ise. Kangelase nimbuses särab iseenesest mõistetavalt võltsingute paljastaja.

Sõgedus

Kes suudaks ära öelda sangari aupaistest? Vähesed. Seepärast vandenõuteoreetikuid sugenebki koledal kombel, eriti edevate ja energiliste persoonide hulgast.

Üldjoontes kehtib kõik see ka selgeltnägijate, ufoentusiastide, horoskoobispetside, ilmaennustajate ja teistegi asjameeste puhul – ikka tullakse meid päästma igavese kurjuse mõju alt, tehtagu seda siis rohkem või vähem pealetükkivamalt-kavalamalt.

Tekibki küsimus, kui palju on kogu selle kirju seltskonna hulgas teadlikke pettureid kasu ja kuulsuse nimel, kui palju neid, kes vähese kriitika- ja kahtlusvõime tõttu on ise uppunud oma sõgedusse.

Sellele ei oska ma vastata, pole ma ju selgeltnägija.

Aga kust ma võtan, et tegemist on sõgedusega? Kogu alternatiivkupatusel on üks ühine omadus. See on lihtsustamine. Elu ja maailm on uskumatult keerulised nähtused, ent kui meile pakutakse primitiivseid, otsekui alati toimivaid ja hõlpsalt arusaadavaid mudeleid, siis haaravad paljudki nende järele. Meid vabastatakse peamurdmisest, meile luuakse illusioon, et kõik on ilusti selgeks tehtud. Ometi pole ju mitte midagi selgeks tehtud!

Ei, ma ei kutsu üles midagi keelama. Sõnavabadus on püha. Ma tean ka seda, et tõde ei saa leviku poolest kunagi müütide, muinasjuttude ja väljamõeldiste vastu, sest tõeni püüdlemiseks tuleb koletut vaeva näha ja tulemuseks on, kui kristalselt aus olla, otsus: jäi lõpuni tabamatuks. Ükski dekonstruktsioon, ükski seletus ei saa fantaseeringute vastu. Põhjus on esteetiline: kujutelmad on harilikult ilusad lood, tõde (tõele lähenemine) on aga robustsevõitu, ei paku elamust.

Kunagi oli kogu see umbluu tõesti põnev new age, kuid tänaseks on seda putru keedetud juba mitukümmend aastat. Oma renomee hoidmise nimel võib ju selle krempli meelelahutuseks kvalifitseerida, avaldada anekdootide ja sudokude kõrval, ent mis siis, kui inimesed võtavad seda tõe pähe, nagu see ongi algselt pakutud? Mis siis, kui hakatakse samme seadma horoskoobijuhiste järgi? Kui põllutööd seatakse ilmateadjate blufi järgi? Kui kvalifitseeritud arstile eelistatakse tervendajat-selgeltnägijat? Kui nähaksegi ufosid? Kui ajalookeerukustesse süvenemise asemel usutakse lihtsakoelisi ja alati korduvaid lähenemismalle?

Kas siis lasub selle sõgeduse edasilevitajail kaasvastutus?