:format(webp)/nginx/o/2017/05/25/6708353t1h9b98.jpg)
/nginx/o/2015/04/06/3939287t1h022e.jpg)
2009. aasta kriisipäevadel olid kärped sotsiaalteenustes ja ootamatud maksutõusud üsna tavalised ja need möödusid enamasti suhtelises vaikuses eriliste protestideta.
Peep Peterson: taastame haigushüvitise esimesest päevast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevalt Kreekast said meil kõik aru, et eelarvet ei saa lasta vabalangusesse ja raskel ajal tuleb teistmoodi hakkama saada. Siiski, enamust muudatustest võeti kui ajutisi ja usuti nende taastumisse kriisi möödudes. Nii suhtuti ka haigushüvitise kaotamisse esimestelt haiguspäevadelt.
Kuus aastat hiljem tunnistavad nooremad ajakirjanikud aga ilmselt ka teised töötegijad, et ei mäletagi aega, mil haigushüvitisi esimese kolme päeva eest makstud on. Ajutisus hakkab saama normaalsuseks, kuid paraku on sellel normaalsusel väga selged varjuküljed.
Kolm päeva haigushüvitiseta tähendab töötajale 15 protsendi suurust sissetulekulangust. Kui haigus kestab edasi, lisandub kahju iga päeva pealt veel pea 2 protsenti ja nii võib kuu lõpuks sissetulek kahaneda üpris kesiseks. Keskmise palga saajal ulatub haiguskahju üle 150 euro, mediaanpalga saajal 120 euro kanti. Enamasti on aga peredel selline summa pigem eelarves puudu kui üle. Lisanduvad ju veel kulud rohtudele ja küsimus sellest, kuidas haigusele vaatab tööandja ja kes tegemata töö lõpuks ära teeb.
Nii töötegijad kui töötervishoiu- ja perearstid tõdevad, et haigena töölkäimise tulemusena jäävad paljud lihtsamad haigused korralikult välja ravimata ja need asenduvad raskematega. Esmaspäeval tutvustati mulle Eesti Kutsehaigete Liidus just sellist juhtumit, kus soliidne proua ei saanud endale lubada gripiga kojujäämist lootes sellega töö kõrvalt toime tulla. Gripp arenes kopsupõletikuks, kopsupõletikust sai südamelihasepõletik. Täna see inimene tööl ei käi ja elatub töövõimetuspensionist.
Haigena tööl käimine levinud
Nakkushaiguste perioodil on tavaline, et nakkus levib kiiremini just töökollektiivides. Kuigi erasektoris tuleb vahel ette, et haiged jätkavad töötamist kodus, ei ole sama võimalik rakendada näiteks õpetajate, arstide, autojuhtide ja paljude teiste erialade puhul.
Haigena tööl käimine on väga levinud, tunnistavad ametiühingute usaldusisikud ettevõtetes. Paraku pole ametiühingutel hetkel pakkuda ametlikke teadusliku põhjaga uuringuid. Seepärast oleme väga huvitatud koostööst nii uurimisasutuste kui ülikoolidega, et probleemi reaalne ulatus kaardistada.
Ootust esimeste haiguspäevade hüvitamise taastamiseks on seevastu uuritud küll. Seda loodab lausa 91 protsenti töötajatest, selgus Palgauuringu Agentuuri eelmise aasta suvel läbiviidud uuringust. Sama kinnitab ametiühingute algatusele järgnenud massiivne tagasiside juba ainult viimase paari päeva jooksul.
Ametiühingute esialgne plaan on taotleda haigushüvitise maksmist esimesest haiguspäevast 60 protsendi ulatuses ja maksjaks oleks tööandja. Viiendast haiguspäevast võtaks hüvitise maksmise üle Haigekassa ja maksaks seda 70 protsendi ulatuses. Selle plaani pakkumisel annavad ametiühingud endale aru suurtest kuludest, mida see põhjustab Haigekassa eelarvele (orienteeruvalt 75-90 miljonit eurot aastas), mõistmisest, et tööandjate osalust haigushüvitiste maksmisel ei saa suurendada ja tõdemusest, et ka haigestunule jääb kanda arvestatav osa riskist.
Kavatseme esimeste haiguspäevade hüvitise taastamise algatusele koguda toetust nii töötajatelt kui tööandjatelt, nii mittetulundusühingutelt kui poliitilistelt parteidelt. Esimene võimalus plaan osaliseltki rakendada oleks 1. jaanuar 2016, kuid arvestades äsjalõppenud valimisi ja pingelist seisu eelarve planeerimisel, tuleb olla valmis pikemateks väitlusteks ja pigem plaani hilisemaks jõustumiseks.