Martti Puukko

FOTO: Sxanpix

Soomes on parlamendivalimised järgmise nädala pühapäeval. Järgmine peaminister on poliitikas suhteline uustulnuk, kellest teatakse vähe, aga kelle jutt paistab inimestele meeldivat vaatamata sellele, et ta väldib millegi sisuka ütlemist, kirjutab kolumnist Martti Puukko.

Inimeste poliitiline mälu on lühike, nagu teame. 2011. aasta Eduskunna valimistel sai Suomen Keskusta, toonane peaministripartei, suure kaotuse osaliseks. Valimiskampaania rahastamise ja muude skandaalidega rüvetatud erakonna toetus langes 15,8 protsendile ja Keskusta läks opositsiooni.

Valimiste suurim võitja oli Timo Soini juhitud Põlissoomlaste erakond, mis mitmekordistas oma toetust ja sai enam kui 19 protsenti kõigist häältest. Põlissoomlastest suuremad erakonnad olid parlamendis vaid Kokoomus (20,38 protsenti häältest) ja väga napilt ka sotsiaaldemokraadid (19,1 protsenti häältest).

Valimiste tulemusel loodi Soomes eksootiline kuue erakonna valitsus, mida kutsuti ka sixpack’iks. Kokoomuse esimehe Jyrki Kataise juhitud valitsuses olid sotsiaaldemokraadid, vasakliit, rohelised, kristlikud demokraadid ja Soome Rootsi Rahvapartei. See kuue erakonna tülitsev valitsus püsis 2014. aastani, mil vasakliit ja rohelised koalitsioonist lahkusid. Pärast seda on valitsus valimiste poole tiksunud nelja partei jõuga.

Eelmisel aastal vahetus ka valitsusjuht, kui Jyrki Kataisele avanes võimalus saada Euroopa Komisjoni volinikuks Brüsselis. Kokoomuse esimeheks ja peaministriks tõusis erakonna eufooria saatel Alexander Stubb, kelle esimene nähtav «seisukohavõtt» oli lõbustuspargis, lühikestes pükstes, laste nooleviske märklauana tiirlemine. See pöörlemine võis meeldida kõige väiksematele soomlastele, ent Kokoomuse kõige kindlamad toetajad ei olnud sugugi vaimustuses televisioonis ja lehtedes avaldatud piltidest, kus peaminister oli laskunud rahva sekka Soome jaoks ennenägematul moel.

Keskusta langus ja tõus

Naaskem hetkeks veel 2011. aasta valimiste juurde. Siis paistis, et Keskusta on saanud, poksitermineid kasutades, sellise nokaudi, et ei suuda isegi oma toolile tagasi roomata. Kaotuse suurust ilmestab see, et erakonna kauaaegne minister ja paljudes olukordades küpsenud täisvereline poliitik Paavo Väyrynen ei saanud Soome suurimast valimisringkonnast (Uusimaa) piisavalt hääli ja jäi parlamendist hoopis välja.

Samadel valimistel pääses parlamenti mees, kes kandideeris üldse esimest korda. See oli vähenõudliku olekuga insener Juha Sipilä, kes oli õnnelike äritehingutega miljonäriks saanud. Juba järgmisel aastal valiti ta Keskusta esimeheks. Varem tundmatust Sipiläst on kõigest mõne aastaga saanud väga populaarne poliitik.

Paljusid soomlasi paistab võluvat mees, kes räägib väga rahuliku häälega, ja ei panda pahaks ka seda, kui ta jutus sisu peaaegu polegi. Suuri liigutusi vältiva, värvitu olekuga Sipilä juhtimisel on Keskusta tõusnud avaliku arvamuse küsitlustes ülekaalukalt kõige populaarsemaks erakonnaks – viimasel ajal on toetus olnud umbes 25 protsenti.

Sipilä on teinud kõik, et partei populaarsus püsiks kuni valimiste päevani. Taas poksimõistet kasutades, on ta vastaseid lihtsalt väsitanud. Sipilä pole õigupoolest millegi osas seisukohta võtnud. Mulle kui väljastpoolt vaatajale paistab, et ta on vältinud kõiki olukordi, kus talle oleks võidud esitada küsimusi teemade kohta, mida ta tingimata hästi ei valda. Erakonna valimisedu silmas pidades on niisugune käitumine küllap kaval, ent valijate «tarbijaõigusi» silmas pidades pole see just eriti aus.

Väyrynen Lapimaal

Juba mainitud pikaaegne Keskusta poliitik ja europarlamendi liige Paavo Väyrynen pürgib nüüd parlamenti Lapi valimisringkonnas. Juba 1970- ja 1980ndatel aastatel välisministrina tegutsenud ja kolm korda Keskusta presidendikandidaadiks olnud Väyrynen on teatanud, et tahab saada Lapimaa «häältekuningaks» ja välisministriks järgmises valitsuses. Juha Sipilä, teadagi, pole väljendanud mitte mingisugust seisukohta Väyryneni võimaliku välisministriks saamise kohta.

On huvitav, et Keskusta nimekirjas on kandidaatidena niivõrd erinevad isikud, nagu Euroopa Liidu suhtes kriitiline ja Venemaa suhtes leebe Paavo Väyrynen ja endine Euroopa Komisjoni volinik ning Venemaa suhtes Euroopa ühtset joont rõhutav Olli Rehn. Oleks väga huvitav teada, kumma vaated iseloomustavad rohkem Juha Sipilä juhitava erakonna välispoliitilist liini.

Sipilä populaarsus tundub praegu olevat nii suur, et see on suure osa ajakirjanikest peaaegu halvanud – tulevasele peaministrile ei esitatagi liiga keerulisi küsimusi. Seepärast teame Soome tulevasest peaministrist üpris vähe. Tõsi, eelmisel nädalal avaldati Sipilä pühakuelulooga sarnanev biograafia, mis sai meedias suure ja soosiva vastuvõtu. Selles, nagu valimispropaganda hulka kuuluvates raamatutes tavaliselt, rõhutatakse vaid peaministrikandidaadi positiivseid pooli.

Tulevane peaminister

Keskusta marsib selge valimisvõidu poole, ent valimiste teise koha pärast pole võitlus veel kaugeltki lõppenud. Hõbemedalit püüavad arvamusküsitluste järgi nii Alexander Stubbi juhitav Kokoomus, Antti Rinne juhitavad sotsiaaldemokraadid kui ka Põlissoomlased eesotsas Timo Soiniga.

Seda, millised erakonnad lisaks Keskustale on Soome järgmises valitsuskoalitsioonis, on tõepoolest raske ennustada. Soomes pole ka erinevalt mitmetest teistest maadest kombeks enne valimisi öelda, kellega koalitsiooni minna tahetakse. Enne vaadatakse otsa valimistulemusele ja alles siis hakkab suurima arvu parlamendikohti võitnud erakonna esimees uut valitsust kokku panema. Üks asi on siiski üpris kindel: uues valitsuses hakkab olema ka Soome Rootsi Rahvapartei, mis on juba 1975. aastast alates olnud järjest kõigis valitsustes, kõige erinevamates koalitsioonides.

Veel kindlam asi on aga see, et Soomes on praegu Juha Sipilä suhtes palju täiesti ebarealistlikke ootusi. Televisioonis näidati hiljuti uudislõiku valimistuuril olevast Sipiläst, kes kohtus valijatega. Üks naine ütles talle: «Sul on õnnestunud teha äritehingutega iseendast miljonär. Tee nüüd sama Soomele.» Peaaegu kõik Soomes paistavad teadvat, et Sipilä on miljonär, aga ikkagi lihtne, rahulik, kokkuleppeid otsiv ja usaldusväärne inimene. Ja ega me palju rohkem ei teagi. Kokkuvõttes, «homme ta tuleb…».