/nginx/o/2010/09/17/434434t1h847e.jpg)
Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on kahtlemata hakkama saanud nädala näitlejameisterlikkuse šedöövriga. Väärilist autasu see talle paraku ei toonud ja nüüd peab mees enda kokku keedetud suppi ise sööma.
Kahepalgelisuse eeskuju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaevalt et Sarkozy algatatud plaan Bulgaariast ja Rumeeniast pärit mustlased riigist välja saata oli ajendatud ennastsalgavast soovist Prantsuse kodanike muret ja vaeva leevendada.
Mehe riskantset, kergelt diskrimineerimisemaigulist ja odavat populaarsust taotlevat poliitikat tuleks nimetada omaette julgustükiks. Kuid suvised otsused olid vaid sissejuhatus järgnenud meistriteosele.
Pole palju inimesi, kes suudaks keset ELi tippkohtumist kogu maailma tähelepanu valuliselt probleemilt sisutühja sõnasõja peale tõmmata ja meediat ööpäeva jagu lollitada.
Emotsioonide laineharjal võrdles ELi õigusvolinik Viviane Reding mustlaste väljakupatamist Prantsusmaalt juutide tagasikiusamisega Teise maailmasõja ajal. Naine palus veidi hiljem Sarkozylt siiski isiklikult vabandust.
Ka Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso palus Redingu sõnade pärast vabandust, kuid Prantsusmaa eesotsas oma juhiga oli ühtäkki suurepärase ajastusega hingepõhjani solvunud ja president hakkas varmalt tolmu üles keerutama. Milline võrratu strateegia ja ometi süüdimatu käitumine.
Sarkozy on suutnud pea täielikult vältida mustlasteprobleemi sisulist arutelu meedias. Sisulise ja selgelt ka valulikuma käsitluse esitamiseks on presidendil oma kahuriliha. Kõnepulti on tema poliitikat kaitsma ja rahvavaenlase rolli täitma lükatud kõikvõimalikud asjaga seotud ministrid ja ametnikud.
Ka oma kauaoodatud etteaste neljapäevase tippkohtumise järgsel pressikonverentsil muutis Sarkozy täielikuks farsiks, keskendudes vaid haavumisele ja laveerides tegelikust probleemist taas osavalt kõrvale.
«Kasutati selliseid tülgastavaid ja häbiväärseid sõnu – Teine maailmasõda, juutide evakueerimine. See oli midagi sellist, mis meid sügavalt šokeeris,» teatas Sarkozy, lisades, et tema on president ja tema riiki ei tohi solvata. Just kõrvalisele teemale kulus kogu õhk mehe kopsudes.
Lõpuks, kui see enam ei aidanud ja meedia presidendi kõikvõimalikud mahhinatsioonid läbi nägi, üritas Sarkozy ka toetavaid sõpru sopa sisse kaasa tõmmata.
Tema väitel olevat Saksamaa kantsler Angela Merkel otsustanud mustlased täpselt samamoodi riigist välja saata. Nagu väike laps, kes näitab näpuga naabri peale: «Aga tema tegi ju ka!»
Sakslased said nobedalt sõnasabast kinni, lükkasid väite ümber ja üsna kiirelt jäi president oma vangerdustega üksi.
Kuid pole halba ilma heata. Nagu teatas üks Saksa väljaanne – oma vihapurskega tegi Sarkozy kõigile teene. Kui ta olnuks diplomaatiline, oleks mustlaste teema ELis taas kord maha vaikitud.
Ja nii ongi mustlastest saanud tagakiusatud, kuigi enamasti kiusavad nemad ise igas Euroopa suurlinnas kõiki inimesi, kes neist mööduvad. Oleks ju vale väita, nagu teeksid kõik liikmesriigid, kellel on mustlastega probleeme (ehk siis enamik), oma integratsioonipoliitikas midagi täiesti valesti.
Tegelikult, kui vaadata, millise osa prantslastest moodustavad just sisserännanud kodanikud, näib, et Prantsusmaast eeskujulikumat integreerijat oleks Euroopas raske leida.
Siinkohal oleks ehk meil kõigil õige hetk mõelda, kuidas mustlastega seonduvaid probleeme kõige paremini lahendada. Vaevalt et Sarkozy suurimad hukkamõistjad ja rassismis süüdistajad ise neid edukalt integreerida suudavad.