Lugesin Soome Nordea panga märtsikuisest majanduskommentaarist, et töötamine ei ole enam moes. «Kui keegi aasta-aastalt kohusetundlikult tööd teeb, öeldakse, ta on nagu orav rattas. Kui ta veedab töölt vaba aega Bali saarel, on tegu oravarattast julge lahtirebimisega,» kirjutas panga analüütik Sanna Kurronen.
Ta leidis, et (Soome) heaoluriiki ei ohusta mitte turujõud ega erakonnad, vaid hoopis õpingute pikendamine, endale töövaba aja lubamine, ning muu hulgas selline moekas nähtus nagu downshifting.
Ma polnud eales kuulnud mingist downshifting’ust, seega tekkis huvi vaadata järele, mis kahtlane nähtus siis meid ohustab. Selgus, et viga on ikka puhtalt endas: juba sõjaeelne Johannes Silveti sõnastik tunneb seda terminit ning teab, et tegu on elustiili muutmisega stressivabamaks – otsetõlkes käiguvahetus (muidugi madalamaks).
Ehk siis: teed vähem tööd, teenid vähem, kulutad ka vähem, aga stressad ka vähem. Lihtsam elu, vähem muresid. Põnev ja kutsuv, eriti kui seda kõike saaks veel korraldada kusagil veidi mõnusamas kliimas.
Jah, väga tore oleks oma elu downshift’ida, kuid samas tundub mulle, nagu ütles tuntud multifilmis onu Fjodor, «selleks et mittevajalik ära müüa, tuleb see mittevajalik kõigepealt osta, aga raha meil pole». Millest siis reaalselt loobuda annaks – internetist, elektrist, söögist? Elama peab ka kusagil. Eesti kliimas ei saa aasta ringi heinakuhjas magada.
Kindlasti annaks vähendada sissetulekut, see oleks isegi päris lihtne. Samas ei ole sugugi kindel, kas poole väiksema palga eest oleks mõeldav ka poole vähem tööd teha ja rohkem vaba aega omada. Või oleks reaalsus hoopiski see, et kukud sellega lihtsalt madalamasse tuludetsiili, rabama pead ikka sama palju? Kas neil inimestel, kes teenivad miinimumpalka, on selle vastukaaluks kohutavalt palju vaba aega? Millegipärast ei tundu see kuigi usutav…
Ja kulusid ei ole hoopiski nii lihtne vähendada. Suutsin hetkega välja mõelda, kuidas kulutada igas kuus umbes 50 eurot vähem (unustada tasulised veebiteenused nagu Spotify jt), edasi oleks võimalik näiteks kahandada ka toidukulutusi, kuid see tähendaks juba parajat vaevanägemist, tugevamat ette plaanimist ja mõneti üksluist menüüd. Sellega võiks ehk veidi leppidagi (downshifting ju tähendaks paratamatult ka loobumisi), aga siis näiteks jõuab kohale, et väljas lõuna söömise põhifunktsioon on ju hoopiski sotsiaalne, mitte niivõrd kulinaarne.
Seega, parafraseerides onu Fjodorit, selleks et oleks võimalik downshift’ida, tuleks kõigepealt kõvasti upshift’ida, et oleks rohkem seda, millest loobuda. Töövaba aja võtmine ja selle Bali saarel veetmine on mõeldav neile, kelle oravaratas on kroomitud nagu Harley motikas ja sätendab päikese käes, aga nagisevas puurattas lippaja downshift’ib ikkagi vaid unistustes.