Imbi Paju

FOTO: Mats Õun

Vaiksel laupäeval rikkus paljude soomlaste pühaderahu Helsingin Sanomate kuulisa, kus laiutas suur pealkiri «Kuidas nimetaksime eestlasi». Või märkasid nad Helsingin Sanomate veebilehel üleskutset aidata leida eestlastele sobiv pilkenimi.

Ajakiri pakkus välja, et nendeks võiks olla: varttiryssä (veerandvenelane), vorolaiset (viide varastele), Raivo (viide eestlasest pangaröövlile), argpüksid (viide sellele, et sõjas ei hakatud venelastele vastu), Eesti kartul, jänes, redised (viide sellele, et eestlased olid nõukogude ajal punased, aga seest valged) jne.

Hetkega täitus mu Facebooki postkast soome sõprade sõnumitega. Kirjanikud, kultuuriinimesed, ajakirjanikud, poliitikud ja kümned lugejad, kellega olen kohtunud, olid nördinud ja tahtsid vabandust paluda, sest ajakirjas ilmunud loo tegijad olid solvanud oma teoga ka soomlasi. Rahvuslikul pinnal solvamist peetakse tsiviliseeritud maades totalitaarsetele süsteemidele omaseks ja arvestades äärmusluse tõusu tänapäeval, ka väga ohtlikus.

Siis juhtus midagi ootamatut. Samal ajal algas Facebookis paljude eestlaste – kelle hulgas oli samuti kultuuriinimesi, poliitikuid, ajakirjanikke – vastupidiste hoiakute esiletõus stiilis «naljast tuleb aru saada», «mind jätab külmaks», «kas süvendamine siin solvumise kultuuri». Nad pilkasid eriti oma rahvuskaaslasi, kes püüdsid nähtust analüüsida. Mõned ühiskonna mõjutajad nimetasid neid ka raadiosaadetes printsessideks hernel, vihkajateks jne.

Oma loomingus suurema aja mentaliteediajaloole pühendanuna lähtun sellest, et 90 protsenti inimese tegevusest on alateadlik ehk minevikust mõjutatud. Rahvuslik eneseväärikus on totalitaarse inimese mõtlemises nali. Naljaks pööramise kaudu on võimalik unustada koledad julmused, mida on sooritanud ka rahvuskaaslased koos alistajatega oma rahva vastu ja alistajat idealiseerima hakates. Ajalooline masohhism, mis on meile paljudele okupatsioonipoliitika poolt pärandatud, kandub selliste arvamusliidrite kaudu omakorda edasi uutesse põlvkondadesse. Selle teadvustamata jõud on väga suur.

See sünnib just sarnastes olukordades, kus tuntakse rõõmu või ükskõiksust ligimese alavääristamisest, pilkamisest või tagarääkimisest või siis kui demonstreeritakse ignorantsust teiste kultuuride suhtes. Lugupidamatus igapäevaelus ja avalikus ruumis on meile kõigile tuttav nähtus. Tavaline on ka teistega ja teiste tunnetega mittearvestamine ja solvamisest patoloogiline mõnu tundmine.

Vabandan paljude tublide ajakirjanike ees, aga meie ajakirjanduski tegutseb laiemas plaanis Stalini-aegse Nõukogude Liidu prokuröri Võšinski doktriini järgi, et inimene peab ise tõestama, et ta pole kits või kaamel. Eestis on levinud nähtus, et hakatakse tasapisi laimama, luuakse eelhoiakute süsteem: «ega tema pole õige eestlane», «ega tema pole õige president», pole õige naine või õige mees jne.

Läheb veel palju aega, et meie mentaliteedis nõukogude rämpsust lahti saada, retooriline ja mentaalne soveti-minevikust pärit kiht on veel väga sügav ja traumamehhanism toimib eitamise kaudu.

Soomlased pole sellist stiihilist alandamist, mis meil okupatsiooni kaudu toime pandi, kogenud (mõned stalinismi usku soomlased on küll meelsasti valmis eestlasi alaväärsetena näitama, sest vastupanu sellele on nõrk ja Eesti vaimne õhkkond soosib seda).

Me oleme tihti ignorantsed oma ja teiste kultuuride vastu, sest meie oma iseseisvuse perioodi 1918–1940 saavutusi pisendati, inimesed hävitati või pandi põlu alla. Seepärast on nüüdki lihtsam võtta vastu rahvust alandavad mustrid, mis võeti kasutusele uuesti Putini võimule tulekuga ja mis lähtusid loosungist «hääletu alistumine». See oli avapauk psühholoogilisele sõjale, milles me ise kaasa lööme.