/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/09/06/2323817t1h0540.jpg)
Juhtkiri: e-hääletust saab edasi arendada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehes on pärast valimisi ilmunud kaks põhjalikku e-hääletuse usaldusväärsust käsitlevat materjali: MTÜ Piraadipartei juhatuse liikme Märt Põderi artikkel (30.03), kus ta leiab, et e-hääletus tuleb muuta otsast lõpuni kontrollitavaks, vastasel korral ei ole tegemist usaldusväärse valimisviisiga, ning Riigi Infosüsteemi Ameti analüütiku Anto Veldre lugu tänases lehes, mis vastab Põderi kriitikale, kuid ka tõstab esile nende kolme vaala tähtsust Eesti riigi infotehnoloogilises taristus, mille peale on rajatud meie mugav võimalus valimistel internetis hääletada.
Lisaks on keskvalimiskomisjon juba avalikult kinnitanud, et e-hääletamise süsteemi on kavas enne järgmisi valimisi ajakohastada. Selleks annab hea võimaluse päris pikk paus valimiste toimumises. Järgmine kord valime alles 2017. aasta oktoobris kohalikke volikogusid, nii et vaheaeg on tervelt kaks ja pool aastat. Presidendivalimised järgmisel aastal leiavad aset muidugi vanamoodsa sedelhääletusega riigikogus ning vajadusel valimiskogus.
Eesti e-hääletuse turvalisuse parim tõendus on praegusel hetkel praktika. Alates 2005. aastast on e-hääletust meie valimistel kasutatud juba kaheksa korda, neist ühelgi korral ei ole esinenud mingit olulist tõrget või intsidenti. Internetis toimuvate valimiste populaarsus on üha kasvanud, ning seekord loeti kokku juba 176 329 e-häält. Peaaegu iga kolmas hääl antakse Eestis internetis ning hääli tuli seekord 116 riigist.
See tähendab, et e-hääletus on Eesti riigi ülesehituse üks loomulik osa, ning oluline osa. Kui me vaatame, millisest suunast tuleb e-hääletuse vastane kriitika, on tegu ikkagi põhiliselt ühe erakonnaga, kelle seas on pikka aega kultiveeritud müüti, et just neile ei ole e-hääletuse toimumine kasulik (sestap näiteks viimati retoorika «e-häältest» ja «pärishäältest»). Ehkki Tartu Ülikooli teadlased on usaldusväärselt näidanud, et statistiliselt pole tõestust, nagu eelistaks see valimisviis mõnd erakonda teiste konkurentide ees.
Mis jääb sõelale Postimehe veergudel käinud arutelust? Kahtlemata, tehnoloogia ei seisa paigal ja valimiskomisjoni, konkreetselt elektroonilise hääletamise komisjoni ülesanne on seista hea, et meie valimissüsteem püsiks tehnoloogiliselt kõrgel tasemel, mis mõistlikult takistaks pahatahtlikud ründed ning võimaldaks toimunut jälgida vaatlejatel. Ehk siis vana tõde: juba selleks, et seista paigal, tuleb kiiresti joosta. Meie unikaalne e-hääletus on seda väärt.
Nõustuda tuleb ka Anto Veldre tänase artikli sõnumiga: absoluutset turvalisust ei eksisteeri, «ideaalile saab vaid läheneda». See kehtib nii e- kui paberhääletuse puhul. Ja lõpuks ei ole kõik ainult tehnikast kinni. Tõenäoliselt oli 1985. aastal ENSV ülemnõukogu valimistel rõhuv enamik neist 99,96 protsendist poolthäältest kastides väga reaalsed – kuid me kõik ju teame, et asi polnud toona hoopiski mitte selles.