Anto Veldre

FOTO: Toomas Huik

Eesti e-hääletus on praktikas täiesti turvaline. Kuid mitte seetõttu, et mingi tehnoloogia seda 100-protsendiliselt tagaks, vaid e-hääletuse serverite ümber on ka inimesed ja jagatud tööprotseduurid, kirjutab Anto Veldre, RIA analüütik.

Seekordsed valimised erinesid eelmisest paarist korrast vägagi. Ootasin, kuid e-hääletuse suhtes raevukalt meelestatud sortsid oma kultusliku «Saatan valib internetis» loosungiga ei ilmunudki. Kas lõppes toetajatel raha või uskusid ründajad, et poti soldat, millele eelmisel korral panustati, on veel löömata. Sortsid pistsid urust nina välja korraks, päeval, mil Liia Hänni esitles internetihääletuse head tava ning Kristjan Vassil hääletusviise võrdlevat teadusuuringut.

Valimispäeva lõpuks tekkis selge ja soe tunne: e-hääletus on muutunud millekski tavaliseks, ehk suisa meie rahvuskultuuri osaks. Kokku pea kolmandik hääli anti klaviatuuri klõbistades. Sellised asjad ei juhtu kogemata. E-hääletus on meil üldrahvalik asi, mida inimesed aktsepteerivad ja usaldavad. Asi, millega meie, eestlased, võime rahul olla.

Küll oleks kena, kui saaksin selle emotsiooniga piirduda.

Reaalsus on nüansirikkam. Pärast valimistulemuse väljakuulutamist algas nihelemine uuesti ning meenutas – vastasrind on olemas. Märt Põder («Vaadeldamatu e-hääletus pole usaldusväärne», PM 30.03) on küll pigem idealist, igatahes kirjutas ta boamaod.io.com blogis valuvõttest sedeli sodimiseks e-hääletusel. Narr lugu, paberhääletusel saaks sedeli rikkumisega hakkama igaüks, kuid e-hääletusel mitte. Ühinen Märdiga – lubatagu e-hääletusel e-sedeli sodimist! Kuid Märdi boamao-looga, mille Postimees avaldas, ma enam nii nõus pole.

Meie kolm koormat kulda

Väikerahvana peame oma ressursse hoolikalt lugema – sest oma riigi pidamine pole lihtne. On asju, mida tahaks, aga ei jaksa osta: «Mis sõjavägi see ilma päris tankide ja lennukiteta on!?» Mastaapi napib! Seepärast peame olema nupukad, ning kus aga saab, inimeste vaeva masinatega vähendama. Või arvutitega.

Moel või teisel on Eesti saanud tuntuks IT-riigina. Olgu see siis tõde või müüt. «Hõbevalget» parafraseerides seisavad välismaa delegatsioonid järjekorras, et barbarid näitaksid neile paika serveriruumis, kuhu päike heitis magama. Tegelikult on meil lisaks loomupärasele töökusele vaid kolm koormat kulda.

* X-tee võimaldab hajutatud andmevahetust.

Ja nõnda on iga amet ikka oma asjade eest ise vastutav viisil, et olemasolevaid süsteeme ei tule välja vahetada. Lühidalt, kõiki andmeid ei ole vaja keskele kokku tassida. Varalahkunud Imre Perli õpetuste kohaselt: kui hoida andmebaase ühes hunnikus koos, siis varas nad ka ära viib. Ja kõik korraga. Mõni arenenum riik istus mainitud mure otsas juba 1980ndatel. Seevastu, kui igamehe kroonijuveelid paiknevad tema enda tare tagaruumis ning superandmebaasi pole, siis suurelt ei leki ning elektronid liiguvad X-teid pidi. X-teed saab küll tädi Maalile selgitada, see on justkui tähevärav ruumihüppeks naabergalaktikasse.

* ID-kaardi ökosüsteem võimaldab isikut kaugelt tõsikindlalt tuvastada.

Ei pea enam kontorisse ametniku juurde kohale minema. Ei pea oma igakuiste kohustuste täitmiseks järjekorras aega viitma. Täiesti ükskõik, kas kontor ka väljaspool tööaega avatud on ega pea jälle töölt ära küsima – et asju ajada. Asjad saavad aetud seal, kus tahame, kas kodus või kohvikus. Ja millal tahame, varased ärkajad päikesetõusu ajal, hilised kasvõi keset kõige pimedamat ööaega. Ilmselt tädi Maalile see meeldib. Kui tal arvuti juhtub olema. Või lapselaps, kes arvutiga aitab.

* e-hääletus võimaldab valijal (küll eelhääletuse piires) valida valija poolt valitud kohas ja ajal.

Kolmandik valijad teeb seda. Valivad ise koha ja aja. Valivad ise. Miks nad seda teevad, ei tea. Isegi Kristjan Vassil ja Mihkel Solvak ei tea, kuigi on seda uurinud viimased kümme aastat.

Mis kõige tähtsam – need kolm kullakoormat toetuvad üksteisele. Ilma eelmiseta poleks järgmist.

Paradoksaalsel moel nõustun ma Michigani ülikooli professor J. Alex Haldermani kriitikaga maailma kõigi muude internetihääletussüsteemide kohta, kuivõrd ilma ID-kaardi ökosüsteemita pole tõesti võimalik turvalisust saavutada – kas ikka tahate, et teile hääletamisparool e-postiga saadetaks?

Igatahes said tsiviliseeritud riigid aru, et barbaritel maavarasid pole, kuid leidub kolm olulist asja.

Nii jääbki mängu vaid kolm IT-lahendust. Need kolm on meie au ja uhkus. Muudatused, mida need kolm lahendust eri maade poliitilistes tavades võivad põhjustada, mõjutavad meid vahel ootamatult tagasi.

Me siin Eestis oleme ID-kaardi kasutusvõimalustega ära harjunud ega tajugi, kuivõrd eest ära oleme ülejäänud maailmast arenenud. Nahaalune kiip ja igaühe kohustuslik identifitseerimine ristteel tuleb varem või hiljem vältimatult – sinna suunab meid tehnika areng. Meil on juba kümme aastat olnud käsutada instrumendid, mis varem või hiljem paratamatult levivad kogu inimkonnale – võimalus inimest distantsi pealt tuvastada ning tema tahteavaldust arvesse võtta. Kuid ka kõike e-hääletuse ümber käivat tuleks pigem vaadelda globaalses kontekstis. Võtmeküsimus: millal ja mil viisil saabub e-hääletus suurriikidesse? Need otsused puutuvad maailmapoliitikasse ja mõjutavad miljardite dollarite suunda.

Vastused Märt Põderi kriitikale Postimehes

Otsast otsani kontrollitavus on nagu «alfa ja oomega» piiblis. Keegi võib pakkuda «lihtsaid lahendusi», kuid demokraatlike valimiste nõuded (kontrollitavus ja salajasus korraga) on ürgselt vastukäivad – nagu vesi-tuli või õhk-maa. Mõeldav on mõningane kompromiss.

Arvutiviiruse riski osas pole mõtet naiivsete läänlastega kembelda. Demokraatlikus riigis ei saa valimiskomisjon minna inimese koju viirust rookima. Seega ei käi jutt mitte koduarvuti puhtuse tagamisest, vaid olukorraga leppimisest – kui kahtled, mine pabervalima. Ühtlasi on see koht, kus e-hääletus ja paberhääletus üksteist vajavad. Sest mitte ühegi tehnilise nipiga, saati siis krüptograafiaga, ei saa kompenseerida nakatunud arvuti riski (vt Anto Veldre, «Infoühiskonnast hereetiliselt IV», Sirp 3.01.2013).

E-hääletuse turvalisus – on turvaline küll, on praktikas täiesti turvaline. Kuid mitte seetõttu, et mingi tehno (sh krüptograafia) seda 100-protsendiliselt tagaks, vaid seepärast, et e-hääletuse serverite ümber on inimesed ja jagatud tööprotseduurid. Täieliku kontrolli all on ka arvutivõrk. Meil on NSA ja Haldermani suhtes koduväljaku eelis.

Turvalisus on alati kompromiss riskide ja käsutada oleva rahasumma vahel. Ideaalile saab vaid läheneda. Konkreetsest ohust tuleb aga kaugeneda. Ideaalilähedus võib küll olla kena ja soe tunne, aga olulisem on see, kui kaugel me oleme päris elus päris pahade päris pahategude päriselt ära hoidmisel.

Pabervalimistel on omad mured ning esemete visuaalsest jälgimisest teab Jürgen Veber kindlasti rohkem kui mina. Mina pean siinkohal tegema ebameeldiva ekskursi nõukogude aega. Inimesed nõukaajast meeleldi ei räägi – autoostuload, korterijärjekorrad, altkäemaksud mööbli ostuks, pealekaebused ametiühingu- ja parteikomiteesse... Kui seda aega üksipulgi meenutada, siis meenub mõnigi tegevus ja «eluline kompromiss», mida praegu hindaksime juba teisiti. Mis nipiga küll saavutas nõukogude võim pabervalimistel osalusprotsendi ja kommunistide hääletustaseme üle 98 protsendi? (vt tabel).

Kaks vihjet siiski – sedeli kastilaskmise vaatlus ei avasta sugugi kõiki petuskeeme. Kena trikk nimega karussell korraldatakse näiteks jaoskonnast väljas. Väga küüniliselt arutledes on ka hääle päritolu tuvastatav – kastitäie sedelite saatmisega DNA ekspertiisi. Kokkuvõttes: ma oleksin pabervalimiste idealiseerimisega ettevaatlikum – meie Eestis teame pabervalimiste riskide kohta oluliselt enam kui maailmas tavaks.

Imerohi krüptograafia – Eestis on tõesti tasemel krüptograafe, kelle teadmised võimaldaksid kasutada e-hääletusel ka mõnda muud süsteemi. Turuhinnaga makstud sortsipröögist eemal pole praegu aga nn siseringi korruptsioonist vähimatki indikatsiooni. Ringikepslevad sortsid pole seni viitsinud jagatud võtme põhimõtetes koolituda (vaata, kelle käes on valimiskasti võtmed!), mistõttu nende jutul on habe taga. Olematut haigust pole mõtet ravida.

Standardküsimus: miks e-hääled hävitatakse!? Riigikogus vastu võetud seadus käsib. Kui kellelgi on soov hääli museaaliks muuta, algatagu seadusemuudatus. On küüniline esitleda seaduse nõuet kuriteona.

Teadlane Halderman on masinvalimiste ideeline eitaja ning oli seda juba enne Eestisse tulemist. Mees usub, et tänapäevase tehnoloogiataseme juures pole võimalik turvalist masinhääletust korraldada, et valitsus petab ja masinad on pahad.

Tõsi on, et kioski-tüüpi masinad ei ole valimisteks head. Kahjuks ajab ta sassi õunad ja banaanid. Meie internetihääletus ei sarnane masinhääletusega üldse. Meie internetihääletus on kirja teel valimise e-variant, mille turvaümbrik tagab hääle salajasuse. Meie e-hääletuse turvalisuse tunnistamine tähendaks talle aga loobumist laiast e-üldistusest, sestap jääbki üle iga hinna eest kiirata, et «seal Eestis on mingi jama™». Kui muud viga ei leia, siis piisab ka «paroolist viinapitsis».

Mida arvata ämma sundimisest? Sotsiaalset riski pole võimalik hallata ühegi tehnilise vahendiga. Valimisseaduse muudatus ei aita, asi on inimsuhetes.

Mitu kirjutusvahendit tuli tõrke tõttu välja vahetada, kui riigikogu liikmed vandejärgset allkirja andsid? Vastus on neli.

Ühes küsimuses olen aga Märdiga ääretult nõus – avatud ja osalisi kaasavat diskussiooni peab olema rohkem. Isegi kui see toob kulud. Minu ettepanek oleks luua TOM-3-laadne portaal, kuhu igaüks saaks ID-kaardiga siseneda ning ettepanekud kirja panna.

ENSV ülemnõukogu valimiste ametlikud tulemused 1940-1990

Aasta        Osavõtt %        Poolthääli %

1940            84,1            92,8

1947            99,33            96,17

1951            99,89            99,85

1955            99,81            99,82

1959            99,59            99,53

1963            99,55            99,53

1967            99,67            99,64

1971            99,82            99,78

1975            99,98            99,89

1980            99,99            99,89

1985            99,99            99,96    

1990            71            Mitme kandidaadiga valimised

Allikas: Olev Liivik. ENSV ülemnõukogu moodustamine.