Kaarel Tarand: sünergialõke ei kustu

Ministeeriumide ühishoone Foto: Riigi Kinnisvara AS

Kellele ja miks rajatakse «superministeeriumi» maja, arutleb Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Kas kavalalt ajastatuna või kogemata kombel käivitus järjekordne riiklik suur ehitusprojekt võimuvahetuse hooajal, mil avalik tähelepanu oli koondunud majade asemel inimestele ja portfellidele. Idee on ju vana, pärinedes aastast 2006, mil Eesti riik kümbles külluses ja reedeti sadas vihma asemel selget raha taevast alla. Aga tööks läks nüüd ja ajakirjandus märkis rahandusministeeriumi väljakolimise kenasti ära. Ka paar kriitikanoolt lendas jälle märklauda, aga eks asjatundjad on tüdinud. Kui ikka Kilpla mehed on plaaninud Nõukoja ehitada, siis ei aita selle vastu avalik ega ekspertarvamus, ussi- ega püssirohi.

Iseenesest on ENSV plaanikomitee jaoks ehitatud maja kadumine sümboolne akt, mis parimal juhul võinuks ju teha ka lõpparve okupatsiooniajast kaasa toodud vaimsusega ses asutuses. Mitte ministeeriumi ametnikud, küll aga selle vahetuvad poliitilised juhid on läbi aegade arvanud, et rahanduse juhtimine on valitsemises kuidagi tähtsam ja ülem tegevus kui mingis reaalelu valdkonnas korra ja harmoonia loomine.

Kahjuks pole loota, et uus maja tooks uue mõtlemise. Veel enne, kui vana maja lammutatakse, on uus tituleeritud «superministeeriumiks» nii poliitilises kui ka ajakirjanduslikus käibes. Hoone peab tulema nii võimas, et selle ülemise korruse aknast saab superminister isiklikult valvata iga viimse kui sendi liikumist riigi territooriumil ja üle piiri. Kui hoone on vägev, on ka aukandja vägev.

Eeskätt arhitektid on aastaid kritiseerinud vana hoone uuega asendamise protsessi ebakohti ning planeerimismõtte vildakust. Teada on, et uude hoonesse kolima määratud ministeeriumide ametnike hulgas – kui rahanduse omad (kes, vaesekesed, on oma jutu järgi kümme aastat tilkuva katusega ja hapnikuta kontoris pidanud piinlema) kõrvale jätta – on raske, kui mitte võimatu leida sellist, kes ümberpaiknemist suure õhinaga ootaks. Kõik jutud seitsme miljoni euro kokkuhoiust ei puuduta ju ametniku töö kvaliteeti, sest küttearvetelt väidetavalt vabanevat raha ei suuna keegi palgatõusuks. Sama vähe innustavad jutud mingist imelisest sünergiast, mis suures majas sündivat. Paberil ja ekraanil tekib sünergia juhtimisskeemidesse hõlpsasti, aga kui reaalelus mõõdetakse seda näiteks ühiskoosolekute aja ja hulgaga, siis võib efekt olla see, mis bürokraatlikes struktuurides ikka juhtub: sünergialõkke toitmiseks on vaja aina rohkem ametnikke ja töötunde.

Kuigi superministeeriumi nimi kõlab uhkelt, oleks sisuliselt õigem kutsuda hoonet moonakamajaks, sest mida muud kui mõisatöölised need avalikud teenistujad siis ikka on? Ameti auväärsusel pole häda midagi, aga nende ülesanne pole mitte kodanikke valitseda, vaid teenida. Aga ka moonakamajas, kus igaühel oma lahter, ei kao võimuhierarhilised küsimused kuskile. Kui ühes majas on neli ministrit-rentnikku, siis kes neist on rahva suus superminister ja teiste hulgas tähtsam? Või millise ametkonna järgi saab maja endale kasutusnime? Need pisiasjad võivad sündimata sünergiale saatuslikuks saada.

Detailide kõrval on riigi megaprojekti, mille finantskoorem on küll esialgu eraettevõtjate kaela veeretatud, juures kaks väga põhimõttelist vastuseta küsimust. Kodanikel on õigus nõuda riigivõimu tegevuselt järjepidevust, ratsionaalsust, loogilisust. Kui mingi büroohoone lammutamise ning selle asemele samanäolise topeltsuure ehitamise põhiõigustus on, et nii hoitakse kokku raha, võib kõhklematult osutada, et hoopis mastaapsema säästu saaks, kui riigivõim loobuks kõigi Toompeal paiknevate ametihoonete kasutamisest, alustades riigikogu kompleksist, Stenbocki majast, õiguskantsleri ja teiste kasutuses olevatest ajaloolistest majadest. Kaitsealuseid ajaloomälestisi on keeruline kaasajastada, aga Toompeal paiknemine on lisaks seotud julgeolekuriskidega me ebastabiilses maailmas.

Siinkohal ei saa jätta nimetamata, et võimaliku «säästu» rahandusministeeriumi hoone pealt on juba ette ära söönud täiesti tarbetu kulutamine järgmise presidendi residentsi ehitusele Rocca al Mares. Kui presidendiks juhtub saama mõni Tallinna majaomanik, siis miks ta peaks ametiperioodil mingis linnataguses suvilas elama? Niisiis, kui halduskulude kokkuhoid on prioriteet, miks siis alustati suvalisest kohast, mitte sealt, kus muutused kõige suurema positiivse mõjuga oleksid? Kui näiteks parlamendi tööruumid rahva omadega samal tasandil oleksid, võib-olla muutuks see kogu ka mentaalselt võimu kantsist rahva esinduseks.

Maju ehitatakse vähemalt sajandiks ja seda isegi siis, kui need on kõigest büroohooned. Kui vähene on riigi ettenägemisvõime, näitab seesama superministeeriumi maja, mille rajamise alusväited on tänaseks ammu kehtetud. Riigivõimul pole ette näidata ühtki arutelupaberit, uuringut või visiooni, milles kirjeldataks, millised näevad riigivõimu struktuurid välja kahekümne või viiekümne aasta pärast. Vaikimisi eeldus on, et kõik jääb vanaviisi. Ometigi muudab iga uus valitsus valitsusasutuste ülesandeid ja võimujaotust kabinetis. Tehnoloogia peadpööritav areng teeb oma töö. Ja lõpuks ei jää tulemata ka tegelik ja avaliku teenistuse vormi ja ulatust põhjalikult muutev riigireform, kuidas ka kõikvõimalikud valitsuskoalitsioonid sellevastast sünergiat ei looks. Seega: maja kellele?