Esmaabi anda suudab juba lasteaialaps

Lapsed saavad õppida ka esmaabi andmist. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Lapsed on juba nelja-aastaselt võimelised õppima lihtsamaid esmaabivõtteid, kusjuures erinevalt täiskasvanutest ei ole neil hirmu, et teevad midagi valesti ja et kõik vaatavad. Nad teavad, et tuleb aidata, lähevad ja teevad asja ära, kirjutab Meeli Parijõgi Õpetajate Lehes.

Väike tüdruk lamab liikumatult põrandal. Tema ümber askeldavad eakaaslased, sidemerullid käes. «Miks ta teadvuse kaotas?» küsib õpetaja. «Peas on vähe verd!» – «Mida me selle vastu ette võtta saame?» Hops! tõstab abivalmis kannatanu mõlemad käed ja jalad üles. «Esmaabi anda oskame, aga teadvuseta lamamist peame veel harjutama,» naerab õpetaja.

Käib Tallinna Rabarübliku lasteaia esmaabiring. See on oktoobrist alates igal neljapäeva õhtupoolikul muinasjututoas. Lapsi juhendab esmaabikoolitaja Margit Pärn. Ring kestab 45 minutit nagu koolitund. Aiaealised lapsed ei väsi ega tüdine selle aja jooksul. Tavaliselt on ringis kaheksa-üheksa last.

Elustamine, haavade sidumine, kannatanu abivajaduse määramine, loetleb õppealajuhataja Piia Aasmäe asju, mida lapsed juba oskavad. Lisaks saadakse teadmisi hügieenist ja tervise hoidmisest. Näiteks õpiti valima õiget hambaharja. Esmaabi õppimist alustati kõige lihtsamatest asjadest – kriimustusele plaastri panemisest. Lapsed hakkasid juba siis kodus vanemaid õpetama, selgitasid, miks kileplaaster pole hea – nahk ei saa õhku.

Kõige esimese tunni teema oli hapnik kui elu alus. Margit näitas küünla abil, mis juhtub, kui hapnikku ei saa. Tuli sureb ära. Elusolendiga läheb samamoodi. Kui mõni aeg hiljem käisid lastel tuletõrjujad külas ja küsisid, miks ei tohi tulekahju ajal aknaid avada, oskasid lapsed pritsimeeste üllatuseks vastata, et siis saaks tuli hapnikku ega sureks ära.

Ka nelja-aastane oskab aidata

Margit kinnitab, et väikesi lapsi õpetada pole sugugi keerulisem kui täiskasvanuid. Pigem vastupidi. Lapsed on ikka kukkunud või ennast kriimustanud. Neid näiteid appi võttes selgitab Margit kõigepealt, miks on vaja teist inimest aidata: «Alustame alati sellest, kuidas õnnetusi ära hoida ja miks on vaja teisi aidata. Et see on osa hea inimene olemisest.»

Kõige keerulisem on Margiti meelest laste puhul meeskonnatöö: «Esmaabiga saavad nad hästi hakkama. Nüüd oleme juba õppinud omavahel koostööd tegema, rääkima, kes mida teeb. Alguses nohistas igaüks omaette.»

Kui palju lapsi oskab tänu Margitile esmaabi anda? «Teen lasteaialastele koolitusi juba kümme aastat. See mõte tuli koos tolleaegse Meelespea lasteaia juhatajaga, kuna mu enda laps käis selles lasteaias. Alguses tegime esmaabikoolitusi õpetajatele, siis hakkasime kergemaid esmaabivõtteid tutvustama ka lastele.»

Peahaav kinni seotud, jalad «printsi asendiga» kõrgemale tõstetud, et aju verevarustus paraneks.

Laias laastus käib Margiti käe alt igal aastal läbi umbes kolm tuhat lasteaialast. Margit koolitab ka õpilasi. Kord väitis üks 12. klass, et nemad ei vaja esmaabikoolitust, sest oskavad seda niigi, juhiload ju käes. Kui Margit pakkus, et näidake, mida oskate, ja andis neile ülesandeid, tuli välja, et ega ikka osata küll. Siis näitas Margiti õpetatud 1. klass «suurtele lastele» õiged abiandmise võtted ette, nii et abituriendid häbenesid kõrvad punaseks.

Enamasti on esmaabi õppimist alustavad lapsed nelja-aastased. Margit: «Lapsevanemad võivad arvata, et laps on sellise ringi jaoks liiga väike. Tegelikult ei ole. Ta on juba nelja-aastaselt võimeline õppima lihtsamaid esmaabivõtteid. Ta suudab õnnetuse puhul aidata oma õde-venda, ema-isa. Ja kui temaga õnnetus juhtub, näiteks haav, siis ei teki tal paanikat. Paljud lapsed satuvad paanikasse ainuüksi sellest, kui näevad, et ema lõikas endale kätte. Ema ei tea siis, kas haava sulgeda või last rahustada. Esmaabi oskamine aitab ära hoida olukorra, mis võib tekitada lapsele eluaegse psühhotrauma.»

Margitil on kolm last. Oskus esmaabi anda on nende meelest loomulik, ütleb Margit. Tema lapsed on harjunud emaga koolitustel kaasas käima. Margitil on selleski tunnis kaasas tütar Säde, kes asub kannatanu rolli. «Mu lapsed olid põnnist peale elustamisnukkudega harjutamist nii palju näinud, et arvasid esialgu, et kõik nukud on elustamiseks. Et nukkudega saab ka mängida, avastati hiljem,» meenutab Margit. Kõige noorem laps hakkas enne elustama kui rääkima. Kui vanaema aias pikutas, arvas aasta ja kolmekuune Kirke, et nüüd tuleb kunstlikku hingamist teha. Tatsas vanaema juurde ja vajutas talle rinnale.

Mida kõike juhtub sõbraga

Esmaabitund algab terviselauluga, mis julgustab abivajajale appi minema. Tuletatakse meelde hea lapse reeglid: hea laps oskab õnnetusi ära hoida, tahab, julgeb ja oskab aidata ning õpib seda. Hea laps ei luba haiget teha nendele, kes ei oska rääkida. Selle reegli illustreerimiseks on Margitil kaasas kilpkonn.

Järgneb praktiline osa – harjutatakse tegutsemist tüüpiliste ja kõige sagedamini ette tulevate õnnetusjuhtumite puhul. Margit selgitab ja küsib lastelt pidevalt üle, miks midagi tehakse, et nad ei õpiks võtteid mehaaniliselt, vaid teaksid, miks need vajalikud on.

«Laura läks üksi ujuma ja uppus,» annab Margit esimese ülesande. Arutatakse, kuidas oleks saanud õnnetust ära hoida. Siis hakatakse elustama. «Enne kui elustame, kontrollime, kas seda on vaja,» meenutab Margit. «Laura ei räägi,» raputab tirts pead. «Süda ei tuksu,» otsib ta Laura kaelalt pulssi. «Nüüd võtan Laural ninast ja lõuast kinni …» – «Miks tuleb ninast kinni võtta?» – «Et hing välja ei läheks.» Elustada tuleb nii kaua, kuni keegi appi tuleb. Abi kutsumiseks karjutakse kõva häälega. Laura on õnneks beebinukk. Temale jaksavad lapsed kunstlikku hingamist teha küll. Kaks hingamist, 15 vajutust.

Kes tuleb järgmisena abi andma? Käed tõusevad. «Ma tean, et kõik tahavad, aga teeme ikka kordamööda,» ohjeldab Margit.

Kaks hingamist ja viisteist vajutust. Nii see elustamine käib.

Margit kutsub pikali oma tütre Säde. Säde jooksis mängult koeraga õues ja tormas läbi kasvuhooneklaaside. Mõlemast käest ja jalast purskab veri. Lapsed sööstavad appi.

Olukorrad on ilmselt iga täiskasvanu meelest verdtarretavad: sõber komistas klaasikilluhunnikusse … Sõber kukkus puu otsast alla … Sõber jooksis, käärid käes, ja kukkus need otsapidi kõhtu … Sõber hakkas libedaga üle tee minema. Auto pidurdas küll, aga sõitis ikkagi sõbrale otsa …

«Minestanud sõber istub põrandal, pea toolil,» kirjeldab Margit. «Kõrval maas on nuga. Sõber tahtis õuna koorida, komistas ja lõikas kogemata mõlemasse jalga suure haava. Veri jookseb. Mis on vaja kõigepealt teha? Ruttu pikali! Pea tooli pealt ära. Ja nüüd haavad kinni. Kas jäi meelde, kõigepealt tuleb minestanud inimene pikali panna, et pea rohkem hapnikku saaks. Kui pea on viis minutit ilma hapnikuta, sureb inimene ära.»

Edasi õpitakse lahtist luumurdu. Sõber kõõlus akna peal, kuigi emme keelas, ja kukkus kolmandalt korruselt alla. Tal on nüüd jalg kõver, veri jookseb ja luuots on haavast väljas. «Tuletame meelde, mis me jalaluumurruga teeme. Kas jalga tohtis maast üles tõsta? Ei. Teeme sama mis kääride puhul – paneme sidemerullid ümber ja hoiame. Kas mul on luuots kaasas?» otsib Margit mulaaži. On. «Siis on hästi,» noogutab abi andev laps ja võtab sidemerullid kätte. Akna taga on pealtvaatajaid – teised lapsed. «Neile näitame nüüd eriti ilusat esmaabi, et nemad ka õpiksid,» ütleb Margit.

Sõrmesidumisest ei piisa

Täiskasvanute ja laste koolitamisel on Margiti meelest suurim erinevus see, et täiskasvanutel on tavaliselt hirm. Nad kardavad, et teevad midagi valesti ja et kõik vaatavad. Lastel pole sellist hirmu. Nad teavad, et tuleb aidata, lähevad ja teevad asja ära.

Täiskasvanud arvavad, et kui õnnetus juhtub, tuleb laps eemal hoida, et ta traumat ei saaks. «Lapsed näevad tegelikult verd igal pool: telekas, kinos, arvutis. Siin ongi vastuolu,» selgitab Margit, «õpetame lapsi, et hea inimene aitab, aga algklassilapsed on mulle rääkinud, et kui nad appi läksid, käratasid suured inimesed, et kaduge siit minema ja ärge segage. Sellise suhtumise peale ei lähe ju enam aitama. Selle asemel võiks täiskasvanu öelda: «Tore, et sa appi tulid. Tänu sinule jääb inimene elama.» Siis läheks laps ka edaspidi appi.»

Maikuus demonstreerivad lapsed vanematele, mida nad on esmaabist õppinud. Õigemini hakkavad lapsevanemaid õpetama. Vanemad annavad neile ülesandeid ja lapsed näitavad, mida teha tuleb. Milliseid ülesandeid lapsevanemad lastele annavad, Margit ei tea, aga loodab, et need pole liiga lihtsad ega piirdu sõrmehaava sidumisega. Margit püüab lapsi õpetada nii, et iga ülesande puhul suudaksid nad säilitada kannatanu hingamise ja vereringe ning peatada verejooksu. Et nad suudaksid nii mängult kui ka päriselt päästa inimese elu. Päris elus ei tea ju ka kunagi, mis juhtub.