Europarlamendi saadik Tunne Kelam ütleb Lausanne’is sõlmitud Iraani tuumakokkulepet kommenteerides, et õhku jäävad mitmed probleemid, millele raamkokkulepe kindlat vastust ei anna.
Kelam tuumakokkuleppest: võita suudeti aega, aga kelle huvides?
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
3. aprill 2015, 13:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga rahumeelset kokkulepet tuleb eelistada sõjategevusele. Kuid Lausanne’i leppe puhul jäävad õhku rippuma põhimõttelised probleemid, millele raamkokkulepe kindlat vastust ei anna. Ega saagi anda. 16 kuud meeleheitlikke ponnistusi, kaasa arvatud kõigi kokkulepitud tähtaegade ületamine, ning ikka tuleb veel jätkata huvidelt ja väärtuspõhiselt teravalt erineva kuue partneri vahel detailide konkretiseerimist. Nagu teada, peitub aga vanakuri just detailides.
Tõsi, võib väita, et suudeti võita aega. Pidurdamaks näiteks Teherani usulise diktatuuri jõudmist tuumarelvade valmistamise lõppfaasini. Äärmusliku diktatuuri ning seaduskuulekate partnerite (kusjuures viiest partnerist Venemaale ja Hiinale ülemäärast seaduskuulekust kindlasti ette heita ei saa) kokkulepped on ajaloos alati andnud eelise diktatuurile.
Täiesti selge on see, et Teherani mullad sundis kokkuleppele lõpuks alla kirjutama Iraani ohtlikult halvenenud majanduslik olukord, mis on seniste sanktsioonide tulemus ehk seaduskuuleka leeri taktikaline võit. Just Iraani režiimile on elutähtis hingetõmbeaja saavutamine, et sanktsioonide pitsitust leevendada. Hingetõmbeaja saavutamiseks võib lubada mida iganes, teades väga hästi, et partnereite jaoks on keerukas ning aeganõudev sanktsioone uuesti kehtestada. Mullade diktatuur on aga kogu oma tuumapoliitika rajanud süsteemsele pettusele, hämamisele - nagu diktatuur ikka. Kui see nii ei oleks, miks ei ole nad võimelised andma rahuldavaid vastuseid ÜRO ning Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri otsustele ja küsimustele?
Teiselt poolt võib küsida, miks pole seaduskuulekas leer senist aega tõhusamalt suutnud kasutada? Paljastati ju Iraani režiimi kurjakuulutav salajane tegevus 13 aastat tagasi – aastal 2002. Paljastati Iraani demokraatliku opositsiooni poolt, kes selle eest pole mingit tunnustust pälvinud.
Aja võitmisest on huvitatud teiselt poolt ka president Obama, kes on USA usaldusväärsust tõsiselt kompromiteerinud ühepoolse tagasitõmbumisega iseenda kehtestatud punasest joonest Süürias, vajab hädasti oma ametiaja lähenedes Ameerika välispoliitika võitu Lähis-Idas. Kaugemad tüsistused ei ole praeguse presidendi jaoks esmatähtsad, neid võib lühemas perspektiivis ignoreerida.
Lõpuks ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et üritades stabiliseerida olukorda Lähis-Idas, on kokkuleppesse kaasatud üks senises destabliseerimise peamisi allikaid – Iraani režiim, kelle hegemooniateotlustes piirkonna üle pole mingit kahtlust. Kui õigustada seda väitega, et islamiriigi vastu on vaja kõiki võimalikke liitlasi, siis meenub võrdlus saatana väljaajamisest Beeltsebubi abil. Iraani režiim on Süüria diktaatori peamine toetaja, terrorismi ja relvade suurimaid eksportijaid. Hetkel üritab Teheran oma kontrollile allutada Jeemenit, kurikuulsad revolutsioonivalvurid on sisenenud Iraaki, mille valitsus sõltub Teheranist üha suuremal määral. Ning ei tule unustada mullade erisuhteid Põhja-Koreaga, kes on Teherani juba aastaid abistanud tuumaprogrammi teostamisel. Kusagil Põhja-Korea baasis võivad mullad seda programmi üsna kenasti jätkata.
Seega loodetakse suurele kokkuleppele mitte lihtsalt tuumaprogrammi arendava äärmuslaste režiimiga, vaid kokkulepe sunnib paratamatult kõrvale vaatama ka Teherani kasvavast sõjalisest ekspansioonist Lähis-Idas. Võib-olla oleks realistlikum rajada tulevik mitte olematu usalduse pikendamisele mullade diktatuuri suhtes, vaid pigem suuremale usaldusele iraani rahva vastu, kes varem või hiljem on valmis julmast diktatuurist vabanema. Aidakem enam iraani opositsiooni, kes on lubanud tuumavaba ja ilmaliku riigikorra kehtestamist.