/nginx/o/2009/11/05/261693t1h99af.jpg)
Kolumnist Roy Strider kirjutab, et vihkamine toodab vihkamist, sallimatus kasvatab sallimatust, aga poliitika on teatavasti ühtlaselt pragmaatiline.
Roy Strider: vihkamise vabadus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käesoleva aasta aprillikuus jalutas Bhutani noor kuningas Jigme Khesar Namgyel Wangchuck 12 päeva, et jõuda oma riigi kaugemasse idaossa. Ta kohtus Mongari piirkonnas kahe sealse kooli õpilasega. Põnevil lapsed kogunesid ja valmistusid uhkusega kõnelema oma õpisaavutustest. Monarh kärpis nende õhinat ootamatu küsimusega.
«Kas sa oled hea inimene?» katkestas noor Wangchuck oma saavutustest pajatava õpilase äkitselt ja rõhutas: «Kui sa oled hea inimene, siis teenivad sinu omandatud oskused ja teadmised kogu ühiskonda. Kui aga ei, siis on kogu teie õppetöö sama nagu anda lapsele relv.»
Ühiskonna teenimiseks on Eestis muu hulgas ette nähtud valimised.
Valimiskampaania on muidugi juba taas alanud, et panna kandidaatide oskused ja teadmised teenima kogu ühiskonda. Aga valimiste ajalugu Eestis püstitab omal moel Bhutani kuninga küsimuse: kas need, kes meid esindama pürgivad, on head inimesed? Ja kui head oleme meie, need ülejäänud?
Küsimusi on veel. Kas põhjus, miks valimisi vihatakse, peitub pelgalt valimiste toimumise faktis või nende iseloomulikus peegliefektis? Kas valimised toodavad vihkamist, sest «teisiti nad ei või» ning see on vältimatu?
Kui peaksin eelseisvaid Eesti riigikogu valimisi kirjeldama Mongari lastele, siis kõneleksin vist nii: mitu inimeste kampa vaidlevad, kellele kuulub jõgi. Nad lähevad tülli, sõimavad üksteist ning pilluvad mürgi ja solgiga. Viimaks tülitsejad väsivad või lepivad ära, jõgi voolab rahulikult edasi. Kahjuks on see aga toimunu käigus mürgitatud ja ära solgitud.
«Aga kas nemad, tülitsejad ja solgiheitjad, ei olnud siis head inimesed?» küsiksid ilmselt lapsed. «Ma ei tea,» vastaksin mina ausalt.
Demokraatia ja vabadusega on nõnda, et kandidaadid, juba valitud esindajad ja parteid, ei tohiks valimisvõitluses kunagi kasutada oma tööriistadena vihkamist, ebaõiglust, diskrimineerimist ega fanatismi. Ometi tehakse seda metoodiliselt ja üha kasvavas mahus ning kõige universaalsem relv loetletutest on tõenäoliselt vihkamine.
Vihkamine toodab vihkamist, sallimatus kasvatab sallimatust, aga poliitika on teatavasti ühtlaselt pragmaatiline.
Uues Eestis on toimunud vihkamise alal uhkeid kõrgushüppeid. Kui näiteks internetikommentaariumite avamisega omal ajal käivitatud vihkamismasin tiksub ühtlase käiguga, siis poliitiline tsükkel rebib edasi sööstudega.
Kiigakem põgusalt tahavaatepeeglisse. 1992: sloganiga «Plats puhtaks!» tegi otsa lahti omaaegne Isamaaliit. Järgnes ühendavate 90ndate periood, kus kõik olid kõigi vastu, vihkamine jagunes parteimaastiku kainete diilide, toolitõmbamiste ja enesetappude vahel veel üsna nähtamatult, kuid demoniseerimine sai korraliku vundamendi. Tekkisid Kümne-Milli-Siim, Sundüürnike-Nestor, Maaeluhävitaja-Laar, Lindistaja-Edgar jt.
Uue kümnendi kampaaniatel lasti sõnnikut ventilaatorisse juba kopaga. 2003: «Etsi tagasitulek!» (Reformierakond) – 2010: «Reformierakond ja IRL ajavad sind Eestist ära!» (Keskerakond).
Olgu, on erakondi, näiteks rohelised, kes parteidest konkurente pole õieti mustama jõudnud hakatagi. Sellised nähtused on enamasti aga suurtest vendadest vähem monoliitsed, mis tähendab sopalendu ja vastastikust vihkamist erakonna sees (Strandberg versus «kunstiinimesed»).
Suurtest on väikeseks muutunud Rahvaliit ja nendegi aur läheb vapralt iseenesega sõdimise peale ning sotsiaaldemokraadid kisuvad pealinnas nii, et punase roosi kroonlehti lendab. Viimane saavutus Eesti vihkamispõllul on muidugi paljukäiatud hüüatus, et üks teatud laulja «ne proidjot», millisest juhtumist ei saa autor vaieldava erapooletuse tõttu pikemalt kirjutada.
Tõepoolest – plakatlikkus, rumalad hüüdlaused ja manipuleerimine käivad Eestis meile tuntud demokraatiaga kokku nagu särk ja selg. Sisulise diskussiooni puudumine ja loosungid poliitikas aga pole ainult Eesti mure. Täpselt samad hädad kimbutavad Šveitsi, Itaaliat, Angolat või Pakistani.
Pinnapealsusest vaid suurem probleem on see, et kuigi võrreldes Angolaga on meie ühiskonnal vähemalt teoreetiliselt suurem valmidus probleemide tajumiseks, analüüsimiseks ja kõrvaldamiseks, ei ole muutuseks samme valmis astuma ei erakonnad, valijad ega erakondadest koosnevas liivakastis tegutsevad seadusandjad.
Jääb muidugi unistus ühest vahvast valgest hobusest, protestiks valitust (millise ilusa uskumuse parlamendivalimiste saagas Res Publica küll juba omal ajal katki pillas).
Aga protestivalimistest pole üldises poripildumises mõtet rääkida seni, kuni ei ilmu sisukonkurentidest õilsamat kandidaati. Riigikogu valimistel «Tarandit teha» ei saa. Laialträägitud hea valimistava on jälle jäänud pelgalt mehhaaniliseks piduriks, mis ei saa ega suuda ära hoida sõimu ja teotamist.
Ning tühja sellest sõimust! Valimiseelsest retoorikast hoolimata minnakse koostööle ka oma verivaenlasega, kui seda nõuavad partei huvid. Retoorika muutub, ühiskonda ujutatud sallimatus kahjuks seetõttu ei kao. Nii meenutabki ühiskond õliga saastatud järvekest, mis pealtpoolt sillerdab rõõmsalt erinevates värvides sõltuvalt sellest, kustpoolt paistab päike ja puhub tuul, kuid sügavuses on eluks sobimatu.
Ja kuigi vihkamise tootmise kohta ühiskonnas puuduvad igasugused tõsisemad teaduslikud uuringud, on küllap üha uued rekordiomanikud kõik senitoimunud ja edasised valimised.
Ebavajalikule vastandumisele, sõnnikuloopimisele ja konkurentide mahategemisele pühendatud aeg, hiigelplakatid ning üüratud eelarved annavad liigagi märgatavaid tulemusi. Kuniks ... äkki me polegi enam head inimesed? Ehk me ei oskagi enam ilma vihkamata elada?