Mõned päevad tagasi käisime viieaastase lapselapsega Helsingis, aga tagasiteel ununes lapsekese lemmikmänguasi, kaisulammas, laevale. Musta huumorina võiks öelda, et jumal tänatud, et noorpoliitik Jaak Madison oli selleks ajaks juba riigikokku valitud, sest vastasel korral oleks võinud juhtuda, et laps poleks oma mängukaaslast kätte saanudki ja see oleks võidud internetti müüki panna.
Tegelikult on laevafirmade infolaudade töötajad (nagu näha, siiski mõne erandiga) ausad ja korralikud inimesed ning järgneval päeval saime oma lamba laevafirmalt kätte.
Noorpoliitiku tegu iseenesest polekski ju kommentaari väärt, sest tegemist võis olla noore inimese mõtlematu teoga, pealegi polnud ta siis veel ka poliitik.
Paraku pole tegemist ainujuhtumiga ning ikka ja jälle loeme ajakirjandusest, et riigisüsteemis kõrgetel kohtadel ja kõrget palka saavad inimesed püüavad kas ebaseaduslike või vähemalt ebaeetiliste vahenditega oma sissetulekuid suurendada.
Lahvatas ju eelmisel nädalal skandaal Eesti Raudtee juhatuse esimehe Ahti Asmanniga, kes lasi oma abikaasa sõiduautot tankida Eesti Raudtee kütusekaardiga.
Mina ei saa aru, mis toimub inimeste peas, kes vaatamata korralikule sissetulekule – ja paistavad muidu üsna korralikud inimesed olevat – otsustavad oma eneseväärikuse peenraha vastu välja vahetada.
Minu arvates pole olulist vahet, kas abikaasale krediitkaardi kasutamise loa andmine oli nõukogu liikme(te)ga kokku lepitud või mitte. Ligi kümne tuhande euro suuruse kuupalga juures peaks ühe sõiduauto kütusekulu olema küll talutav.
Samasse kategooriasse lähevad ka riigikogu liikmete kuluhüvitised autoliisingu, rääkimata majoneesi- või pitsaostude ja muu igapäevakulude eest. Ma lisaks siia ka osa riigikogu liikmete osalemise riigi omanduses olevate ettevõtete nõukogus. Pole ju saladus, et nii mõnelegi on riigiettevõtte nõukogu liikme koht lihtsalt lisasissetulekuallikaks. Ajalugu näitab, et nii mõnelgi juhul ei saa riigifirmade nõukogude liikmed oma ülesannetega lihtsalt hakkama.
Eks see ole ilmselt ka põhjus, et erakondadeülese konsensuse on saanud riigikogu liikmete osaluse kaotamine ettevõtete nõukogust.
«Mingi kümne sendi pärast? See ei olnud tegelikult varastamine. See oli omanikuta asjaga ringikäimine, nii nagu ei oleks olnud sobilik,» kommenteeris Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni juht Mart Helme parteikaaslase tegevust uudisteagentuurile BNS.
Üsna kummaline avaldus tuntud poliitikult: politsei silmis oli tegemist võõra vara omastamise ehk varastamisega, aga rahvasaadiku silmis mitte.