Johannes Rintaniemi: laenuandja kolm soovi(tust) riigikogule

Johannes Rintaniemi Foto: Erakogu

Pole ei lolli, kiriku ega küla huvides, kui kelleltki järjepidevalt seitse nahka kooritakse, kirjutab TF Banki Soome ja Baltikumi regioonijuht Johannes Rintaniemi.

Eelmine riigikogu koosseis rääkis palju kiirlaenudest ja sellest, kuidas seda turgu reguleerida, panna piir liigkasuvõtmisele ning välistada inimestelt seitsme naha koorimist. Paraku jõuti reaalsete sammudeni alles lõpu eel ja needki tulemused kannavad selgeid kiirustamise märke.

Jäi mulje, et oluliseks peeti iga hinna eest linnuke kirja saada ja näidata, et teemaga tegeldi. Peagi jõustuvad muudatused teevad nii väike- kui ka kiirlaenude turul küll reeglid selgemaks, kuid jätavad ikka teinekord üsna närusesse olukorda tavalise laenuvõtja, kes on võrreldes laenu andvate ettevõtetega selgelt nõrgemas positsioonis.

Samas tuleb seadusandjat tunnustada. Kuna tõe kriteerium on jätkuvalt praktika, selgub muutuste lõplik kasutegur siis, kui need on täielikult töösse rakendatud. Siiski on juba praegu selge, et selle teema peab käsile võtma ka uus riigikogu koosseis, kes äsja kogunes.

Jah, krediidikulukuse määrale (KKM) seati lagi, kuid paljude jaoks ei lahenda see probleeme. Kehtis ju varemgi tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahv 86, mis ütles samamoodi, et liigkõrge intress on heade kommetega vastuolus ja seega õigustühine.

Riigikogu küll täpsustas juriidilisi nüansse ja viis selle sisu võlaõigusseadusesse, kuid peamine probleem on hoopis selles, et need mehhanismid rakenduvad alles siis, kui laenu võtnu taipab ja tahab protsessima hakata. Ja me räägime siin inimestest, kellele on teinekord isegi vabas vormis avalduse kirjutamine üle jõu käiv ülesanne.

Nii et kehtivat KKMi piirangut võib võrrelda justkui arstilkäiguga, kus määratakse terviserikkele ravi, kuid ometi teavad kõik, et veelgi mõistlikum oleks terviserike (ehk inimesele kahjulik ja nüüd ka õigustühine laenuleping) ära hoida.

Nii et esimene soovitus, mida uus riigikogu kooseis võiks kaaluda, on minna selle piiranguga veel samm edasi ja ühemõtteliselt keelata suurema KKMiga laenude andmise. Vahe võib esmapilgul tunduda vaid juriidilises nüansis, kuid sisuline erinevus on diametraalne. Palju sõltub siin ka sellest, kui tõhusalt ja sisuliselt suudetakse käima panna järelevalve seatud piirangute üle.

Laiem probleem on muidugi see, et mitte alati ei näita KKM adekvaatselt seda, kui kalliks ühe laenu võtmine inimesele läheb. Kui kliendil tekivad raskused, hakkavad nii mõnedki ettevõtted kibekiirelt välja saatma meile, SMSe ja kirju, millele on kehtestatud hinnakiri, justkui oleks iga täht graveeritud kuldplaadile.

Need on kulud, millest enamasti enne ei räägita ja mis krediidikulukuse määras ei kajastu. Need on kulud, mis muudavad paljude klientide jaoks esmapilgul odavana tunduva SMS-laenu kokkuvõttes mitu korda kallimaks.

Siit jõuamegi teise olulise soovituseni: inimeste finantskirjaoskuse parandamine. Ilmselt kõik nõustuvad sellega, kuid asi nõuab selget poliitilist soovi ja algatust.

1990ndatel oli meil koolides Tiigrihüppe programm, mis tegi noored arvutiga sinasõbraks ning millega kokkuvõttes pandi alus e-Eesti eduloole. Järjest enam näeme, et nüüd oleks samasugust hüpet vaja ka inimeste oskuses teha läbikaalutud otsuseid enda ja oma pere igapäevases majandamises.

Alati võib öelda, et loll saab kirikus ka peksa ja rumalalt tulebki raha ära võtta, aga kokkuvõttes pole see ei lolli, kiriku ega küla huvides, kui kelleltki järjepidevalt seitse nahka kooritakse ja ta läbi klohmitakse. Muidugi on siin roll ka laenuandjatel endil, kuid riigi jõuline algatus selles suunas aitaks olukorda rutem parandada.

Kolmas soovitus haakub tegelikult eelmisega: laenud tuleb muuta üksteisega võrreldavaks ja teha inimestele otsuse tegemine lihtsamaks.

Praegu näeme olukorda, kus kahes reklaamis võib olla täitsa ühesugune intressiprotsent, kuid ühel juhul on tegu aasta-, teisel aga kuuintressiga. Või arvutatakse ühel juhul intresse laenujäägilt, teisel puhul algsummalt. Nii võibki juhtuda, et reklaamis välja hõigatud 30-protsendine intress võib ühel juhul tähendada 30-protsendist, teisel juhul aga kümme korda suuremat kulu.

Kas kujutate ette analoogset olukorda näiteks alkoholiturul, kui iga viinavabrikant või õllepruulija saaks ise otsustada, millisel kujul ja mõõtühikus ta oma napsi kangust ja kogust pudelil näitab? Ometi laenuturul see praegu suuresti just nii käib.

Lahenduseks oleks kohustada kõiki esitama laenu kulusid ühtedel alustel, üleüldise tüüpnäitega. Naiivne oleks loota, et see kõik mured lahendab, sest kindlasti on laenupakkujaid, kes ka siis leiavad võimaluse ausast võrdlusest kõrvale hiilida. Aga kui kõigil oleks kohustus avaldada selgelt ja üheselt mõistetavalt, kui palju läheks nende pakutavatel tingimustel maksma näiteks üheks aastaks võetud 1000-eurone laen, oleks olukord palju selgem.

Meie kogemus näitab, et just need kolm kitsaskohta vajaks erilist tähelepanu, kui tahetakse tõesti muuta väikelaenude turg läbipaistvamaks, konkurents ausamaks ning vähendada inimeste arvu, kes satuvad laenuspiraali, millest väljamurdmine on teinekord kuratlikult vaevarikas. Ja neid inimesi on Eestis praegu piisavalt palju, et kaaluda iga meedet, mis aitaks olukorda parandada.

TF Bank on Rootsis registreeritud pank