Niina Ratšinskaja: kuulsuste ja tundmatute tõved

Isiku rolli pole võimalik üle hinnata ei ajaloos ega ka eeskujuna. Näiteks Edgar Savisaare haigestumise tõttu – soovime talle peatset tervenemist – on Eesti elanikud omandanud hulga kasulikku terviseteavet.

Näiteks sellisest üldsusele vähetuntud haigusest nagu nekrootiline fastsiit, salakavalast stafülokokkbakterist, vajadusest kõikvõimalikke sisselõikeid, kriimustusi ja marrastusi korralikult desinfitseerida. Perearstid on teatanud, et hulk patsiente palub neil nüüd üle vaadata iga kriimustust. Apteekides on tekkinud suur nõudlus igasuguste geelide ja spreide järele, mida kasutatakse haavade desinfitseerimiseks. Jood ja briljantroheline on antiseptikas juba eilne päev, kuid ostetakse ka neid.

Võimalik, et diabeetikud suhtuvad nüüd tõsisemalt arstide juhtnööridesse: vaadata iga päev üle oma vähetundlikud jalalabad, valida hoolikamalt jalanõusid, et jalgu mitte katki hõõruda. Aga isegi väikeste haavakeste ilmnedes minna kohe haigla juures asuvasse diabeedikabinetti. Jalast ei taha ju keegi ilma jääda. Suur osa jala amputatsioone pole arstide sõnul seotud mitte raskete traumadega, mis pärinevad liiklusõnnetustest, vaid diabeetikute kergemeelse suhtumisega väikestesse haavadesse, mis muutuvad väga ruttu ravile allumatuteks haavanditeks, aga seejärel juba gangreeniks.

Arstide sõnul on võrreldav paanika patsientide hulgas varem esinenud üksnes lauljanna Žanna Friskel avastatud ajuvähi puhul: toona nõudis hulk noori emasid saatekirja kompuutertomograafiasse, et oma pea läbi uurida. Lihtsalt igaks juhuks.

Selle kõige juures on ühiskonnal täiesti märkamatuks jäänud teave, et ülemöödunud nädalal suri Eestis grippi neli inimest. Aga hooaja algusest saadik on see nakkus nõudnud juba 15 inimelu. Oleme kahjuks üks Euroopa Liidu juhtriikidest selle kurva tõsiasja poolest, et inimesed ei soovi end gripi vastu vaktsineerida. Nagu anekdoodis: «Miks naaber ära suri?» –  «Tal oli gripp!» –  «Aa, no siis pole nii hull…» Aga milline paanika oli meil alles mõne aasta eest, kui oodati linnugrippi ja selgus, et Eesti pole jõudnud selle vastu vaktsiini tellida. Kõik nõudsid, et partii vaktsiini tuleb hankida ruttu, iga hinna eest. Aga seejärel ei vaktsineerinud end suurt keegi.

Ma tunnen naisterahvast, kes jäi leseks üksnes seetõttu, et tema abikaasat, kanget meest, kes armastas kalal ja jahil käia, hammustas puuk. Mulle helistas üks lugeja, kes samal põhjusel oli veetnud pool aastat haiglas. Ta ei käi metsas, puuk leidis ta üles linnapargis. Nüüd vaevavad teda peavalud. Aga meedikute üleskutsed vaktsineerida end varakevadel puukentsefaliidi vastu ei leia samuti meil erilist vastukaja.

Lihtsate inimeste haigused ja isegi surm ei veena kedagi. Kas tõesti on vaja, et gripi või entsefaliidi tõttu jääks sandiks või sureks mõni kuulus inimene?