Siim Veskimees.

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees (Vabaerakond) leiab Postimehe arvamusportaalis, et koalitsioonikõnelusi peavad ja uut valitsust panevad kokku jõud, mis jäid valimistel tegelikult kaotajaks.

Üle pika aja sündis Eesti poliitmaastikul midagi uut. Midagi, mis annab lootust. Ent inertsi (nii füüsikas kui mõtlemises) ei murra ühekorraga. Kõik on veel lahtine, kuid vaevalt valimiste kaotajatel muud üle jääb, kui seljad kokku panna; muutumisest nad keeldusid. Ees ootab neli aastat ikaldust, ent jää on liikuma hakanud. Ajad lähevad huvitavaks ja loodetavasti pole see Eesti jaoks liiga hilja.

Kui me senisest oluliselt kiiremini ei õpi selgeks, mis õieti on rahvusriik, jõuame enne välja surra

Me pole mäletamata aegadest olnud suured. Noh, läks nii. Asjad on aga lõplikult hapud alles siis, kui sellele tõdemusele tuleb juurde teine pool – «me ei saa kunagi suureks». Sel juhul tuleks tõepoolest otsus ära teha, kelle hulka me lahustume – vaevalt keegi vastu vaidleb, et maailm globaliseerub ja väikerahvastel läheb aina raskemaks oma identiteeti säilitada. See ei ole võimatu, teiselt poolt on tsiviliseeritud rahvad rikkamad kui eales varem ja vahendeid selleks mõõtmatult rohkem kui kunagi teadaolevas ajaloos, vaja on aga mõtestatud pingutust – selget, kogukonnas üldaktsepteeritud poliitikat.

Küllap teavad ka usukauged inimesed, miks Mooses oma hõimuga 40 aastat kõrbes ringi rändas – et orjad jõuaksid surra ja vabad inimesed peale kasvada. Eesti tegi selle vea, et lasi orjadel edasi valitseda ja nüüd mürgitab see seltskond ka juba vabaduses kasvanud inimeste hingi. Või sõnastagem see ebapoeetilise pragmaatilisusega – Eesti juhtide kultiveeritud mentaliteet, mis avaldub kogu meie elukorralduses, alates majandusest, hariduselust ja kasvõi kohtusüsteemist, ei kõneta uut põlvkonda, ei tekita neis veendumust, et seda maad tasub pidada oma koduks, ega kindlusetunnet, et midagi sellele riigile andes midagigi vastu saab.

Maailmaajalugu ei lükka oma tähtaegu edasi sellepärast, et eestlastel on kõva pea.

Juba pikka aega on võimul seltskond, kel pole üldse mingit plaani peale võimulpüsimise

Mõned aastad pärast taasiseseisvumist Eesti vähemalt proovis euroopalikke väärtusi üle võtta, siis aga algas reaktsioon, mille süngeim hetk paljude arvates on kvislingi valimine presidendiks aastal 2001. Ühelt poolt pole täna enam mingit reaalset võimu endistel kolhoosiesimeestel, kelle teene see suuresti oli, juhtunud on aga midagi teatud mõttes palju ohtlikumat – tegeletakse üksnes kosmeetikaga.

Palgavaesus ja üldine õhkkond sunnib igal aastal Eestis lahkuma tuhandeid parimas tööeas inimesi, ent valitsus valetab, et meil on kõik hästi; demograafiline olukord on selline, et vaielda saab ainult selle üle, millal me välja sureme, ent selleteemaline poliitika võimulolijatel lihtsalt puudub.

Jah, kahtlemata nii mõneski suhtes Eesti väga hea ja tore elada, aga kui juurtest enam jõudu ei tule, on ehtimine ju korraks ilus, aga pärast jõule visatakse kuusk välja...

Valimistulemusi vaadates tundub Eesti suurim probleem olevat meie valijate võimetus aru saada, mida nad tegelikult valivad

Võimalik, et me ootame inimestel palju. Vabandust, tean, et nii pole paljude arvates kohane mõelda, kuid kui Eesti valijad oleks andnud 1. märtsil oma hääle täie teadmisega, mõistes poliitika olemust ja valiku pikaajalisi tagajärgi, oleks mul kõigile inimestele, kellest hoolin, ainult üks sõnum – põgenege! Põgenege, sest eestlased tõmbasid endale kollektiivselt vee peale, siin pole enam midagi teha, see riik ja rahvas läheb kolinal torudest alla ja paari põlvkonna pärast asustab tühjenenud ja lõplikult allakäinud maa keegi teine. Kuna sellised protsessid pole mitte kunagi ajaloos kaotaja suhtes leebed olnud, on suurim kingitus, mida sa oma lastele teha saad, kusagil mujal õnne otsida.

Võib julgelt öelda, et võrdsete tingimuste juures oleks Vabaerakond Reformierakonda löönud

Millise erakonna valijate hulgas oli kõige rohkem kõrgharidusega valijaid? Just. Ja suhteliselt kõige kõrgem e-häälte saak? Just. See tähendab, et Eestis on mõtlemisvõimelisi inimesi küll. Arvutame siis mõttes maha-juurde need, kes arvasid, et Vabaerakond ei saa sisse; need, kes sellistest tegelastest lihtsalt ei teadnudki, sest kampaaniakulude vahe on umbes sajakordne; need, kes uskusid, et ainus võimalus Eesti reeturite võimulepääsu takistada on teha teine halb valik; need, kelle valikuid mõjutab reklaam, mida tuli mitte ainult söögi alla ja söögi peale, vaid ka suutäite vahele; ja need, kes annavad oma hääle lihtsalt sellepärast, et nad on enne ka nii teinud.

Järeldus? Seda on maailmas nähtud küll ja küll – kui riik ja rahvas vajab tõsist muutust ja demokraatia enam-vähem toimib, kipub minema nii, et kui vaatamata võimulolijate ebaausale ja ebaeetilisele vastutegutsemisele uus jõud parlamenti ikkagi sisse saab, võib ta juba pärast järgmisi valimisi valitsuse moodustada.

Seega ei tohi suhtuda nii, nagu oleks Eestil mingi eriliste säästuajude monopol või et kilplased peavadki peksa saama ja maamunalt kaduma. Eestlased ei käitu teistest õhtumaade rahvastest sugugi erinevalt ja peame jätkuvalt mõtlema, kuidas seda kõige paremini teenida. Me kaotame küll neli aastat, et üldse alustada protsesse, mis võiksid Eesti välja viia demograafilisest, majanduslikust ja moraalsest ummikust, kuid loodetavasti pole lootusetult hilja.

Tunnistagem realiteete – kartellikate seni ikkagi veel üsna soodne tulemus saavutati ju mitte Eesti eest võitlemise ja mõtlemisega, vaid massilise reklaami, ajastatud spinnide, valede, häma, demagoogia ja tohutu hulga katteta lubadustega. Nagu keegi vabaerakondlane ühele Reformierakonna valijale kampaania ajal ütles, kui too polnud rahul, et Vabaerakond ei luba midagi: sa oled ju Euroopa viie rikkama hulgas, mille üle sa üldse kurdad?

Küsimust ei saa asetada nii, et mitu korda veel õnnestub valijat tühjade lubaduste pillerkaariga petta, sest kindlasti jõuame enne välja surra. Kuidas teha nii, et siin oleks nüüd ja tulevikus meie lastele kodu?

Parem-vasakskaala pole ammu enam see, mis siis, kui see tekkis

See mõeldi välja 18. sajandil ning tähistas algselt muutuste soovijaid ja nende vastaseid. Ajapikku tähendus muutus, skaala vaskusse otsa seadsid end sisse sotsiaaldemokraadid. Neid nihkeid on veel ja võib öelda, et täna asuvad kõik parteid sel skaalal enam-vähem keskel, ent nii, nagu liberaalid moodustasid juba üle-eelmisel sajandil teise telje, on ka kodanikuvabaduste-korporatiivsuse, rahvusküsimuse, loodushoiu, julgeoleku ja paljud teised teljed olemuselt vasak-paremskaalaga risti.

Kolm kaotajat sarnanevad suuresti üksteisega. Nendest ühele poole jääb Eesti ja eestluse olemuslik opositsioon, mille soovid ja suundumused endise (selgelt eestluse hävitamisele suunatud) okupatsioonivõimu suunal tahes või tahtmatult tähendaksid realiseerumise korral rahvuskeha kiirendatud hävingut, ja teisele poole uued jõud.

Ühelgi erakonnal pole riigikogus enamust, järelikult hakkab Eestit valitsema koalitsioon. President tegi valitsuse moodustamise ülesandeks Reformierakonnale kui kõige rohkem hääli saanule.

Neid ei tohi alahinnata. Nad on kaua võimul olnud ja teevad kõik, et sinna jääda. Raske on küll ette kujutada nende koalitsiooni Keskerakonnaga, sest see tähendaks nö maskide langemist isegi siis, kui Keskerakond vannub piiblil Eesti, mitte Venemaa huvidest lähtuda. Viimases valimisdebatis ju ei mõistnud Savisaar hukka Venemaa sõda Ukraina vastu, seega vaevalt on ühelgi mõistusega inimesel enam kahtlusi, kelle teenistuses ta on. (Aga võimalik, et nad tunnevad meie valijaid paremini ja peavad neid veel hulga rumalamaks kui mina söandan...)

Ühest partnerist Reformierakonnale ei jätku, seega tuleb punti võtta keegi kolmas. Et kõik rauad tules hoida, kutsuti koalitsiooniläbirääkimistele ka Vabaerakond ja vallandati või vähemalt aidati tõsiselt kaasa EKRE-vastasele laimukampaaniale. Viimane täitis ka teist eesmärki – välistada laiapõhjalise vähemusvalitsuse võimalus (kus nii Reformi- kui Keskerakond pingil istuksid). Vabareakonnast said riigikokku suuremas osas inimesed, kes seal enne olnud pole, ja alustati nii avalikkuse töötlemist («neil pole kogemusi, neil pole ühtsust, neist pole niikuinii millekski asja...») kui katseid saadikuid ära osta ja meelitada. Paraku osutus Vabaerakond kõvemaks pähkliks ja tulemus on käes.

Millised võimalused üldse on?

Palju neid pole, kui arvestada, et 27 kohta on täidetud kasutuskõlbmatu osaga – Euroopasse kuuluva Eesti vaenlastega. Keegi nägi vaeva, et muuta kasutuskõlbmatuks ka EKRE 7 kohta. Jääbki järele Reformierakond, see rahva enamiku arvel lühiajalisele kasule orienteeritud uusrikastest manipulaatorite jõuk, ja partneriteks SDE – see üsna nunnu, kuid masendavalt selgrootu katse istutada Eestisse Skandinaaviast imporditud sotsialismiideid – ja Res Publica – selle reformarite demi-monde'i – poolt tapetud erakonna laip (nagu tulemustest näha, saavad sellest juba valijadki aru). Nii peavadki – Kivirähu sõnadega – kõik vanad mölakad jälle üksteist musitama...

Seega, kallid kaasmaalased, jätkub tõeline eesti muinasjutt: «Ja kui nad surnud ei ole, läheb neil endiselt halvasti»

Kui me relvastatud ülestõusu ette ei valmista, peame mängima kehtivate reeglite järgi ja ootama järgmisi valimisi. Kaotatud aastatest on muidugi kahju, sest ükski märk ei näita, et midagi muutuks, ning pole vaja olla geenius mõistmaks, et tegevuse imiteerimine ei pidurda ega pööra ühtki tänast negatiivset tendentsi – sündivus on vilets, väljaränne jätkub, ettevõtjad vannuvad kurja, kasutu ametnikearmee kasvab, huvigrupid ostavad seadusi, eurotoetusi jagatakse omade vahel ja Eesti asub tõsisesse võistlusse Euroopa Liidu viimase koha eest. (Kas veame kihla?)

Tundub, et kõik peale Reformierakonna saavad aru, et see, mis tõi meid siia, ei vii enam edasi. Varem või hiljem tuleb ajakohastada haldus- ja maksusüsteem, tühistada suur hulk ettevõtjaid (eriti ühistuid) nöökivaid seadusi, piirata oluliselt bürokraatiat, taastada aus konkurents valimistel.

Ja peaasi, taastada kodanike usk oma riiki. Et riik on meie vabatahtlik ühendus ühise asja ajamiseks. Saagem aru, tänapäeva maailm on selline, et no mitte kuidagi ei saa läbi ilma mõtlemata ja mõtestatult tegutsemata! Meil tuleb varem või hiljem seda riiki juhtima hakata. Parem varem, muidu varsti enam pole, mida juhtida.