Ruuben Kaalep: liialdamisest ja tasakaalukusest

Ruuben Kaalep Foto: Erakogu

Lootust tasakaalukusele saavad tänapäeva Euroopas pakkuda ainult need, kes on valitsevate liialdustega pisut pahuksisse läinud, kirjutab EKRE juhatuse liige Ruuben Kaalep tagasisidena David Vseviovi arvamusele.

Olen alati kõrgelt hinnanud seda, kuidas mütoloogia õpetab meile elu põhitõdesid. Mitmed Kreeka müüdid hoiatavad meid ennasthävitava armastusega liialdamast. Ent sama tähtis on õppida meid ümbritsevast reaalsusest. Nii näitab paljude Lääne-Euroopa riikide kogemus meile, millised ohtlikud tagajärjed võivad olla üle võlli pingutatud sallivusel ja kõigel, millel sallivuse sildi all sündida lastakse.

Laupäevases Postimehes kirjutas David Vseviov, et ülemäärane armastus võib viia hukatuslike tagajärgedeni. Selle hoiatusega tuleb muidugi nõustuda. Elus ei maksa millegagi liialdada, saati siis tunnetega: ohtlikuks muutuvad tunded siis, kui nad pimestavad meie võimet teha tarku ja kaalutletud valikuid või näha olukorra kõiki külgi. Seda suudavad põhjustada ühtviisi armastus, viha, uhkus, hirm, kui ka näiteks soov teistele meele järgi olla.

Meie optimistlik progressiusk võib pisendada muret Eesti ja Euroopa tuleviku pärast. Nad ju teavad, mida nad teevad, kinnitame endale, vaadates Euroopa poliitikute pingutusi sallimatusega võitlemisel ja püüdes seda kõike siingi järele aimata. Sest oleme harjunud mõttega, et sallivust ei saa kunagi liiga palju olla. Oleme harjunud käigult fikseerima pilku üha uutele vähemustele, kelle õiguste eest võidelda. Ükskõik, kas nad ise tunnevad end diskrimineerituna või ei.

Lääne-Euroopas on sallivus viinud niikaugele, et piirid on avatud lugematutele immigrantidele ja põgenikele Aafrikast ja Lähis-Idast. Ja Pariisi, Londoni või Malmö äärelinnades kohtume me ühtäkki selle piiritu, hävitusohtliku sallivuse traagiliste tagajärgedega. Need pildid panevad meid kahtlema kohalike põlisrahvaste etnilise ja kultuurilise allesjäämise võimalikkuses.

Mis sellest, võib ju salliv inimene küsida. Aga ühes Euroopa kultuuride langusega madala iibe ja immigratsiooni tagajärjel nõrgenevad ka Lääne tsivilisatsioonile omased väärtused – sealhulgas sallivus. Avades sõbralikult ukse teistele maailmajagudele, jätame kuulmata veel ühe Kreeka mütoloogiast pärit ja kõigile tuntud hoiatuse. Trooja hobune.

Seepärast on mul EKRE liikmena võimatu nõustuda Vseviovi diagnoosiga, nagu oleks hoopis minu erakond emotsioonidest pimestatud fanaatikute kamp. Ei, seda on liberaalid, kes rahvusi ja rasse sotsiaalseks konstruktsiooniks tembeldades pigistavad silma kinni multikultuursuse pahupoole ees. Need, kes seitsekümmend aastat pärast teise ilmasõja lõppu otsivad endiselt tikutulega fašiste taga. Kelle sallivus on kaotanud mõõdutunde ja võtnud võimust tänapäeval nii vajaliku identiteeditaju ning isamaa-armastuse üle.

Hädasti on vaja tasakaalustavat jõudu. EKRE programmis ei ole midagi Eesti jaoks ennasthävitavat. Või on seda soov, et Euroopa Liit koosneks võrdväärsetest rahvusriikidest?...

Pean ilmselt meelde tuletama, et EKRE on alati toetanud Eesti kuulumist NATOsse. Organisatsiooni, mis erinevalt Brüsseli bürokraatidest on tõesti võimeline Ukraina sündmuste kordumist siin ära hoidma. Nii et pole mingit alust vihjata, nagu EKRE võimuletõus tooks kaasa Venemaa agressiooni Eestis.

Loen, et minu erakond jagab Kremliga «sisuliselt sarnast maailmavaadet». Seda tõestavat kaks näidet. Oleme tunnistanud, et ameeriklased püüavad varjatud meetmete kaudu oma mõju Eestis süvendada – kas see tuleks siis maha vaikida? Ja teiseks võitlevat me samasooliste suhete vastu. Loomulikult ei võitle. Samasooliste suhted on eksisteerinud siiamaani ilma kooseluseaduseta, päris rumal peaks olema neid keelama hakata. Et selle seaduse kriitikuid tihtipeale ei peeta demokraatliku debati vääriliseks, on omaette lugu progressifanaatikute poolsest ideoloogiliste vaenlaste tuvastamisest.

Nendest kahest, pealegi vigasest näitest ei piisa mitte kuidagi EKRE sidumiseks Kremliga. EKRE otsedemokraatiale ja kodanikuühiskonnale üles ehitatud programm on täielikus vastuolus moskoviitliku despootiaga. «Sisepoliitilisel alal mõlema rahva sotsiaalpoliitilised ideoloogiad on erinevad nagu tuli ja vesi,» võrdles 1944. aastal Eesti ja Venemaa ajalugu Jüri Uluots, üks Eesti rahvusriigi ideoloogia suurkujusid, kelle ideedest lähtub ka EKRE. Meile on ajalooliselt omased isikuvabadused ja seaduste austamine, Venemaale kollektivism ja jõumeetodid, teadis Uluots, ja nii ongi.

Eelpooltoodud süüdistused panevad seega lihtsalt käsi laiutama. Loodan siiralt, et Vseviovi kujutluse taga pole mitte pahatahtlikkus, vaid vähene kokkupuude EKRE liikmetega. Lisaks usk sellesse, et läänemaailm on õigel teel. Sest lihtne on ju võtta omaks kõige tugevamad ideed, need ideed, mis naudivad hegemooniat. Hoopis keerulisem on seista ideede tasakaalu eest.

Lõpuks võrsub siitsamast küsimus, mida me teeks, kui läänemaailmas domineeriks mõni hoopis teistsugune ideoloogia. Raske on uskuda, et praegused liberaalse demokraatia kaitsjad astuksid selgi juhul sallivuse ja multikultuursuse eest välja. Sest kui me seni oleme kriitikavabalt püüdnud kõiki Lääne tempe järgi teha, siis kust tuleks ajend ühel hetkel teistmoodi teha? Kui meil on sisse juurdunud arusaam, et aktsepteeritavad on ainult läänemaailmas domineerivad ideed, siis mis seda muudaks? Me oleks valmis vastu võtma ükskõik millise domineeriva maailmavaate – ja see on väga hirmutav perspektiiv.

Lootust tasakaalukusele saavad tänapäeva Euroopas pakkuda ainult need, kes on valitsevate liialdustega pisut pahuksisse läinud. Rahvuskonservatism tasakaalustab.