Meeli Parijõgi

FOTO: Õpetajate Leht

Kes peaks kaitsma lapsi hõlptulu otsijate haltuurapalagani eest, kindlustama, et neile pakutakse kvaliteetset teatrit, arutleb Meeli Parijõgi Õpetajate Lehes.

Olin ikka päris väike, kui nägin Kunda klubis nukulavastust «Sina minu jaoks». Ma ei mäleta sellest peaaegu midagi peale pealkirja. See meeldis niivõrd, et jäi meelde. Selles oli intriigi ja sügavust. Arvatavasti sealt jäigi mulle arusaam, et teater tegeleb tähtsate asjadega.

See oli minu kõige esimene teatrielamus. Nagu psühholoogid väidavad, on igasugused esimesed väga olulised. Need määravad edasise. Minu esimene teatrikogemus sisendas minusse aukartusega segatud uudishimu. Oskan selle esimese eest tänulik olla. Tunne on alles.

Kõigil lastel nii hästi ei lähe. «Käisid siin ühed esinemas. Üritasid nalja teha ja ajasid üksteist taga. Hapu tunne jäi,» ohkab lasteaiaõpetaja. Teatrirahvas kutsub selliseid tegelasi libatruppideks. Nad kolistavad mööda lasteaedu, teevad natuke nalja, ehk paar lugu pilligi, ja ajavad üksteist kisades taga. Uskudes, et laadatola tase on väikestele lastele hakatuseks hea küll. Makse nad mõistagi ei maksa ja kuskil hingekirjas ei ole. Jah, nad pakuvad ennast esinema odavalt, aga mis on odavuse hind? Tagatipuks teeb selline kehkadivei täis ka oma tööd südamega tegevate kolleegide margi ja kogu lasteteatri maine. Miks peaks etteastes pettunud õpetaja järgmisele teatritrupile üldse ust paotama? Keda korra haneks tõmmatud, peab uuesti usaldama õppima.

Mullu sügisel korraldas ASSITEJ Eesti keskus, professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ja spetsialiste ühendav organisatsioon haridus- ja noorsootöötajatele taas kord festivali «Teater noorele vaatajale». Kolme päeva jooksul andsid Eesti teatrid-trupid Vaba Lava keskuses tasuta laste- ja noorteetendusi, pärast mida arutleti teatriasjatundjate juhtimisel nähtu üle. Kõik selleks, et õpetajad ei peaks lastele teatrielamust kui põrsast kotis ostma. Arutelul nimetas teatrikriitik üht nähtud etendust laadateatriks. «Aga lastele meeldibki selline teater,» vaidles hääl saalist, «kutsuksin neid esinema küll.»

Kes ütles, et maitse üle ei vaielda? Vaieldakse viimse veretilgani. Et on minu maitse ja halb maitse. «Mulle meeldib teatrifestivali Kuldne Mask reklaam,» teatas üks näitleja, «mis kõlas tõlkes nii: see ei pruugi teile meeldida, te ei pruugi sellest aru saada, kuid me kinnitame teile, et see kõik on kõrgel kunstilisel tasemel!»

«Lastele meeldibki selline teater» jäi mind aga kummitama. Kas asi on selles, milline teater lastele meeldib, või selles, milline teater meeldib lastele esinejate, õpetajate ja lapsevanemate arvates, ehk mida neile pakutakse? Kas me lapsi siinkohal ei alahinda ega alaväärista? Kas me ei arva, et kõik, mida nad ühelt teatrietenduselt ootavad ja vajavad, on kergekaaluline meelelahutus? Muidugi on tore, kui laps naerab. Aga kuidas meile meeldiks, kui täiskasvanutele esinev näitleja arutaks lava taga: «Tegin täna poole vinnaga, sest siinne publik niikuinii kunstist midagi ei jaga. Eks nad naeravad ja plaksutavad ikka …»

Ja veel – miks arvatakse, et kuni laps on laps, piisab tema teatrielamuseks ka konnanäo tegemisest – juba naerab! – ja et ühel hetkel on temast otsekui võluväel sirgunud arenenud kunstimaitsega täiskasvanud teatrikülastaja, ilma et talle vahepeal midagi konnanäost tummisemat pakutud olekski? Muidugi võib ka konnanägu teha kõrgel kunstilisel tasemel Aga no ei arene see maitse arendamata.

Kes peaks kaitsma lapsi hõlptulu otsijate haltuurapalagani eest, kindlustama, et neile pakutakse kvaliteetset teatrit? Kas riik, määrates Põhjamaade eeskujul teatriasjatundjate koostatud lavastuste nimekirjaga, kes lasteasutusse esinema sobib, või õpetaja oma parema äranägemise järgi? ASSITEJ Eesti keskus seab sel teemal uusi sihte, kaasates kultuuriministeeriumi ja heategevusfondi Aitan Lapsi. Jälgigem arenguid!

Kolleegidel saab aidata teri sõkaldest eraldada ka ASSITEJ Eesti kodulehel, andes sealses foorumis teada väärt teatrielamusest ja hoiatades ebameeldiva kogemuse eest. Parim (loe: usaldusväärseim) reklaam levib suuliselt, sõbralt sõbrale, mitte kinnimakstud pinnalt.

20. märts oli rahvusvaheline lasteteatri päev. Täna, rahvusvahelisel teatripäeval jagatakse Estonias Eesti teatri aastaauhindu. Nende seas antakse üle ka Salme Reegi nimeline lastelavastuse auhind kunstiliselt kõrgetasemelise ja lastepärase töö eest. Reegi preemiale nomineerimine tähendab teatrispetsialistide soovituskirja, Eesti lasteteatri kullaproovi.

Soovin, et iga laps jõuaks igal aastal teatrisse, sõltumata tema vanemate ja omavalitsuse rahakotist. Head teatripäeva ja – tsiteerides üht toredat eesti teatrit – puudutavat teatrit!