Kaarel Tarand: truudusetud

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Seninägematult veidral viisil kulgevate koalitsioonikõneluste keskne märksõna on usaldus. Vahepeal teeb mõni kõneleja avalduse, et usaldust ikkagi ei ole, kuid mõne telefonikõne ja kiire kirjavahetuse järel antakse teada, et usaldus on taastunud ja läbirääkimisi saab jätkata. Millest erakonnad üldse räägivad, kui räägivad usaldusest, arutleb Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Tegu peab olema millegi põhimõtteliselt muuga kui sellega, millele inimeste koostoimimine üldiselt on rajatud. Kui selline «usaldus», nagu me näeme seda erakondade suhetes, valitseks ka näiteks perekonnas või äris, siis elaksime kindlasti kaoses, mitte õigusriigis. Muidugi leiab hoolega otsides juhtumeid, kus kaks inimest korduvalt kokku ja lahku ja jälle kokku kolivad, suhteid, kus on kirgede möllu ja uksed pauguvad, mille järel sama kirglikult lepitakse. Leiab ka ärisid, mille algne idee ongi kohe arved maksmata jätta. Kuid see pole norm, vaid erandjuhtum.

Parteielu käib teisiti. Alustuseks, regulaarne avaliku arvamuse mõõtmine näitab, et kodanike silmis on demokraatliku riigi mitmesuguste institutsioonide hulgas kõige vähem usaldusväärsed just erakonnad. Kui pikaajaline keskmine institutsioonide usaldamise määr jääb 2/3 kanti, siis erakonnad küünivad 25, maksimaalselt 30 protsendini. Igaühe kohta, kes erakondi usaldab, on kaks umbusaldajat. Erakondade kehv reiting viib alla ka asutuste üldist.

Väärib eraldi märkimist, et needsamad inimesed, kes erakondlastena on kahtlustäratavad, tunduvad suure jõnksu jagu usaldusväärsemad, kui on asunud tegutsema riigikogus või valitsuses. Eks hinnang institutsioonile sõltub arvaja poliitilistest sümpaatiatest ja kindlasti on üksikisikuga täidetud institutsioonil (nagu president või õiguskantsler) lihtsam hulkade silmis usaldust saavutada kui poliitilisel kogul, mis vastandite kooseluna üles ehitatudki.

Erakonnad ise pole oma väheses usaldusväärsuses probleemi näinud. Mugav on väita, et valimistel usaldab erakondi summaarselt kodanikkonna enamus, seekord siis ligi 64 protsenti kõigist. Jah, alternatiivide puudumisel anti hääl neile, keda tegelikult eriti ei usaldata. Valimisel on suured kaubamärgid erakondade omad ja nii mõnigi saab just kuuluvuse tõttu hääli, teised aga üksikisikuna, mis sest, et vähe usaldust väärivas struktuuris. Ega vist ükski saadik päris täpselt ei tea, kes konkreetselt olid tema valijad ja mis motiividel nad talle hääle andsid. Ja kui palju usalduskrediiti kätte jagasid. Igal juhul pole mandaat riigikogus tegutsemiseks mingi blankoveksel. Eksitavad on jutud, mis näevad valimiste ainsa mõttena «omade» võimule tõukamist.

Arvatavasti pole valijate hulgas vähe neid, kes on teadlikult toetanud «omade» opositsiooni jäämist. Opositsiooni tähtsuse pisenemine on küll erakondade endi aastatepikkuse pingutuse vili. Otsustamise raskuskeskme nihkumine parlamendist valitsuse kätte on tõesti võtnud opositsionääridelt nii mõnegi relva, kuid see, mis kaotatud, on võimalik sealsamas parlamendisaalis hõlpsasti tagasi võita, kui tunda reegleid ja viitsida pingutada.

Argielus ei sattu ühe laua taha pingsalt koostöövõimalusi otsima isikud ja organisatsioonid, kes üksteist varem korduvalt on petnud, tüssanud, üle kavaldanud. Parteid on huvitavad erandid. Ka praeguseks laua taha jäänud kolmiku ühine ajalugu sisaldab intriige ja kelmustükke, reetmist ja kättemaksu nagu üks korralik Shakespeare’i näidend. Mitte üldse või väga vähe leidub seal aga sõnapidamist ja ausust.

Ühesõnaga, iga delegatsioon teab, et potentsiaalne partner petab esimesel võimalusel, kui talle see kasulik tundub. Nad on seda kõik varem teinud ja teevad jälle. Isikuid võib vahetada, aga muster jääb. Iga järgmist petmist õhutab tagant teadmine, et see jääb karistuseta. Valijaskonnas on piisav hulk neid, kes hindavad võitu ka siis, kui see saavutatakse reegleid rikkudes. Et vargad küll, aga vähemasti «omad», mitte Moskvast.

Erakondade läbirääkimistaktika ses totaalse umbusu õhkkonnas saab olla vaid üks: kindlustada see, et «meie punktid» täidetakse esimesena. Paraku on mõni plaan seotud kalendriga nii, et seda kohe täita ei saa. Näiteks presidendi valimine, millest ametlikult ei räägita, mitteametlikult on ta aga ametikohtade jaotuspaketi osa. Parlamendis saavad üksi oma kandidaadiga välja minna vaid Reformi- ja Keskerakond. Seda mugavam on Reformierakonnal praegu näiliselt see koht teistele lubada. Näiteks Eiki Nestorile. Vastutasuks annab SDE ära mõne vasakpoolse põhimõtte või strateegilise tähtsusega ministrikoha. Kuid septembris 2016, kui saabub Reformierakonna kord oma sõna pidada, on kindlasti «ilmnenud uusi asjaolusid», mis takistavad antud sõna pidamist.

Aga kõigepealt hakkavad nad (mistahes liikmetega koalitsioon) avalikkusele valetama, et kõneluste käigus järgmise presidendi küsimuses polegi üldse kokku lepitud. Mitmekihiline mäng seega. Alguses öeldakse, et tehingut polegi, ja lõpuks ei kavatsegi kõik pooled seda läbi viia. Ilu ses mängus pole.