Germanwingsi kaaspiloot Andreas Lubitz sõitis tõenäoliselt tahtlikult vastu mäge, tappes nii enda kui kõik teised lennukis olnud – kokku 150 inimest. Miks ometi? Kas lennufirma jättis siiski midagi olulist tegemata? Kas lennunduses on süsteemseid vigu, mille tõttu niisugune asi võimalikuks sai?

Faktidele truuks jäädes ei ole vähemalt praegu võimalik kõigile küsimustele kindlalt vastata. Küll on aga vabadus arutleda seni teadaoleva põhjal, mis võis minna valesti ja millest tuleks õppust võtta.

Lennundus on kindlasti üks enim turvatud valdkondi maailmas. Reeglid on loodud suurel määral varasematest katastroofidest õppust võttes. Seda nii tehniliste rikete, terrorismiohu kui ka pilootide seisundi jmt kontrollimise kohta. Ometi tuleb välja, et mitmekordsete turvareeglite võrgusilmad on siiski liiga suured – üleeilne katastroof sai võimalikuks. Ka nüüd võetakse õppust. Näiteks odavlennufirma Norwegian Air Shuttle teatas juba eile, et hakkab julgeolekukaalutlustel nõudma kahe inimese pidevat viibimist kokpitis.

Lenduriks saada tahtjate isiksuse omadusi mõõdetakse testidega juba lennukooli vastuvõtmisel. Lennuinstruktoreid on õpetatud riskikäitumisele viitavaid märke ära tundma ning kohaselt reageerima. Piloodid käivad regulaarselt – tüüpiliselt kord aastas – arstlikus kontrollis. Eesti Liinilendurite Assotsiatsiooni juhatuse liige ja lennukikapten Rauno Menning ütles Postimehele: «Ekstra vaimse tervise kontrolli seal ei tehta, kõik tervikuna on lennundusarsti otsustada.» On usutav, et sellest katastroofist õppust võttes tehakse edaspidi regulaarne psühhiaatriline kontroll kohustuslikuks. Küsimus on, kas niisugune regulaarne kontroll välistaks täielikult selle, mis tõenäoliselt Germanwingsi lennuki pardal aset leidis. Vastus on kahjuks eitav. Tegu on inimestega ja inimeste seisund muutub.

Seepärast ongi üks ennetuse viise – ja seda paljudes valdkondades – õpetada töötajaid ohule viitavaid käitumise muutusi ära tundma ja neile reageerima. Eriti tähtis on see loomulikult ametites, kus ühe inimese adekvaatsusest sõltub paljude heaolu ja elu. Enamasti ei teki enesetapukavatsus vahetult enne selle teokstegemist. On tavaline, et ennast tappa kavatsev inimene ütleb selle lähedastele või sõpradele otse välja. Ent märkamine ei puuduta üksnes enesetapukavatsusi, vaid kõiki käitumise muutusi, mis võivad kriitilises olukorras ohtlikuks osutuda. Väidetavalt lennunduses ka õpetatakse inimestele oskust oma kaaslasi jälgida. Kas see õpetus on piisav ning kas lennunduses on tagatud, et organisatsioon reageerib kohaselt, kui mõni töötaja oma kolleegi käitumise muutusest teada annab, on küsimus, mille avalikkus peab esitama.

Paraku tuleb arvestada, et ükski ennetussüsteem pole võimeline selliseid juhtumeid täielikult välistama, vaid ainult riski vähendama.