Sel reedel kirjutab Sirp kriitikakunstist:
Reedel Sirbis: kriitikakunst, isiksusi kujundav parasiit, põlvkonnad eesti tantsukunstis
Kriitikakunstist kirjutavad Alvar Loog, Ott Karulin, Kristel Pappel, Andres Kurg, Maroš Krivý, Mari Kartau, Virve Sarapik, Kerri Kotta, Barbara Lorey de Lacharrière, Tambet Kaugema, Märt Väljataga ja Joonas Hellerma.
PILLE-RIIN LARM: Saagu auhind!
Toimetajal on mure. Kirjanduskriitika pärast, õigemini sageli kohatava suhtumise pärast kirjanduskriitikasse. Suhtumise nähtavaim tulemus on päevalehtede kriitikakülgede hingevaakumine. Kriitika endaga ei ole midagi hullu lahti peale selle, et asjatundlikke süvenenud arvustusi on jäänud proportsionaalselt vähemaks.
See mure ei ole personaalne probleem – sama nendivad kolleegid teistest väljaannetest. Ja küsimus ei ole ainult missioonis kodumaise kriitikakunsti lippu kõrgel hoida, kirjanikele tagasisidet ja lugejale juhatust anda ning kirjanduses toimuvat mõtestada. Arvustuste olemasolu on kas või abiks eesti kirjanikele tõlkelepingute saamisel.
REBEKA PÕLDSAM: Brooklynist Paljassaare sotsiaalmajani. Elujõulisest feministlikust ühiskonnakriitikast
Juba aastaid ilmub USAs välja uusi supernaisi, kes vaimukalt kirjutavad, filmivad ja näitlevad ise oma eluloo massidesse. Kõigepealt astus supernaiste areenile kunstniku natuuriga hapra ja kurva olekuga Miranda July, talumatult üksildaste silmadega naine, kes inspireerib üksildasi hingi üle maailma. July võime sublimeerida kõle üksildus kentsakaks üldinimlikuks elu jälgimiseks on kindlasti kõrbetäie hüüdjate hääl.
PEETER PERE: Kriitikanälg
Kas arhitektuurikriitika on arhitektuuri mõtestamine, selgitamine või sellest rääkimine? Miks kriitiku tekst on enamasti kirjeldus? Kas vahendajaks peaks olema teadlane, arhitekt, ajakirjanik, fotokunstnik või tarbija? Tähtis on vaimne kogemine. Vaimne praktika.
JANAR ALA: Millist kunstikriitikat vajatakse aastal 2015?
Ma ei oska teiste eest rääkida, küll aga võin öelda, millist kunstikriitikat vajan suure päevalehe kultuuritoimetajana.
Kõigepealt ei vaja ma näituse puhul mitte niivõrd kriitikat, kuivõrd suminat käsitletava teema ümber. Midagi, mis oleks kunstivälja piiridest väljunud ja sisenenud üldhuvi sfääri, nagu näiteks juhtus Tartu holokausti- või Kumu art déco moenäitusega.
LEONHARD LAPIN: Litograafia pilamine
Rahvusraamatukogus avatud suurel graafikanäitusel üllatas litograafiate hulk. Kui aga hakkasin lähemalt vaatama piltide tehnikat – litokivile olen joonistanud juba 1970. aastast peale ja tunnen seda tehnikat läbilõhki –, selgus, et litograafiaks on mõnigi noor kunstnik nimetanud hoopis metall- või siis plastplaadiga masinatega trükitud ofsettrükki, isegi digitrükke.
TUUL SEPP, ELIN SILD: Isiksusi ja kultuure kujundav parasiit
Tahtevabadus ja võimalus ise oma saatust kontrollida on tänapäeva inimühiskonnas nii loomulikud ja enesestmõistetavad, et nende vabaduste piiramine tekitab kohe tahtmise plakatiga tänavatele joosta või vähemalt internetti petitsioon üles riputada ja anonüümseid kommentaare kirjutada. Jah, me tunnistame, et saatust determineerivad füüsikalised loodusseadused ja inimese bioloogiline loomus, kuid mõte, et keegi teine võib meie tegutsemist salamisi kontrollida, olgu selleks siis kaubanduslik ajupesu, riikide salakokkulepped või meedia kiidulaul, tekitab kahtlemata kõhedust ja viha. Seadused, sõnad ja pildid ei ole meie käitumise kontrollimise ainus viis. Ka parasiidid saavad selle ülesandega hakkama.
Põlvkonnad eesti tantsukunstis
Jaan Unduski emakeelepäeva kõne «Sõnade ootel»
Ääremärkusi valvekoera arenguvõimaluste kohta
Arvustamisel
2 CDd: Tüüri V sümfoonia ja Tallinna Kammerorkestri Haydni-plaat
Taavi Jakobsoni «Tõeline jumalaosake» ja Indrek Rüütle «Maivälk»
Theatrumi ««Delhi» tants» ning Tartu Uue teatri «1987» ja «Mikiveri tagi»
Wiiralti kunstiauhinna näitus
Heie Treieri ja Heili Sõrmuse galeriiring
Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli ja Tallinna Ülemiste kaubanduskeskuse juurdeehitus
Mängufilm «Ex machina»
Dokumentaalfilmid «Impromptu» ja «Tashi Delek!»
Ants Juske «Salvador Dalí ja sürrealism Eestis»