L, 10.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: teene tervisele

Postimees
Juhtkiri: teene tervisele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Tänase Postimehe arvamusküljel toob Tallinna Ülikooli professor Airi Värnik välja ravimite koos- ja kõrvaltoimetega seonduvad probleemid, mis nõuavad enam tähelepanu. Temaatika, mis selle küsimusega seondub, on piisavalt ulatuslik sellest ülevaate andmiseks, rääkimata lahenduste leidmisest, ei piisa ühest arvamusloost. Kuid ometi teame piisavalt, et püüda probleemi kaardistada.

Kõigepealt, on selge, et igal ravimil on oma kõrvalmõju. Enamik neist mõjudest on kirjas ka ravimite infolehtedel. Suur osa neist on tulnud ilmsiks ravimiuuringute ajal, kuid oma osa kõrvalmõjude avastamisel on ka patsientide tagasisidel. Lugege infolehti hoolikalt: seal on kirjas, et kõrvalmõjudest tuleks teada anda. Puhtstatistiliselt, kui Eestis kirjutatakse aastas üle 11 miljoni retsepti, on raskeid ravimitüsistusi vastavate uuringute järgi umbes sada tuhat. Ometi on, nagu Airi Värniku loost selgub, tagasiside ja sellekohased raportid harvad. Mis omakorda tähendab, et kui vajalik tagasiside jääb saamata, ei ole ka teavet, kuidas ravimikasutust ohutumaks muuta.

Teine probleem puudutab ravimite koosmõju. Kui ravimi mõju organismile on uuritud enam, siis koosmõjusid teiste ravimitega vähem. Põhjus on lihtne: käibelolevaid ravimeid on nii palju, et ravimfirma, mis uut ravimit välja töötama asub, seisab võimatu ülesande ees. Ei ole võimalik uurida uue ravimi koostoimeid kõigi olemasolevate ravimite gruppidega. Kuidas aga erinevad ravimid inimese kehas koos toimima hakkavad, seda on raske ennustada.

Kuid see on vaid osa probleemist. Teine osa puudutab arsti-patsiendi suhtlust. Isegi kui ravimi kohta on teada, millise reaktsiooni selle võtmine mõne teise ravimiga koos inimese kehas esile kutsub, ei ole sellest teadmisest abi, kui ravimi välja kirjutanud arst teistest võetavatest ravimitest teadlik ei ole. Arst alati ei küsi, ja alati ei tule ka patsient selle peale, et seda ise öelda. Ühel on kiire-kiire-kiire ja teine ehk lihtsalt unustas – või ei pidanud seda oluliseks. Abi oleks apteekrist, kes teab ravimitest piisavalt palju, kuid see tähendaks lisakoormust – vaja oleks enam aega nii patsiendiga suhtlemiseks kui vahel ka arstile helistamiseks. Tõsi, e-tervise süsteem aitaks seda osa probleemist lahendada, kuid praegu see veel piisava ulatuslikkusega ei tööta.

Mujal maailmas on sel puhul abiks ravimite koostoime andmebaas, kuid Eestis seda veel ei kasutata. Kuid ka sellega seonduvad omad probleemid. Värnik kirjeldab arvamusloos, kuidas ravimitööstusel on majanduslik surve töötada välja pigem uusi ravimeid, selle asemel et jätkata vanemate tootmist, kuna viimaste odavamad koopiad vähendavad kasumlikkust. See aga omakorda tähendab pidevat vajadust andmebaasi täiendamise järele.

Mida sellest järeldada? Patsient peaks olema ise aktiivne ja küsima, küsima, küsima. Ja tasub meeles pidada, et iga arstikülastus ei pea alati lõppema retsepti kirjutamisega. Ehk oleks aeg liikuda ravimise juurest terviseedendamise ja haiguste ennetamise suunas? See ei tooks mitte üksnes kergendust haigekassale, vaid see teeks suure teene ka inimeste tervisele. 

Tagasi üles