Paraku ei ole sellega tegijaks teadlaseks saamine kaugeltki tagatud.
Reeglina ei taga kraadiõppe periood läbimurdelist saavutust tehnoloogias, mis ise tagaks edasise karjääri. Järeldoktori statuut ainult rõhutab kogu edasise elutee katkendlikkust.
Kõik need kaalutlused muudavad ka ebaefektiivsemaks ealised soodustused noortele teadlastele, kuna nad näevad eelseisvaid raskusi oma karjääri kujundamisel. Seega omandab kutseliste teadlaste tegelik olukord topelttähtsuse.
Meil on küll olemas juhtiv-, vanem- ja teadurite kategooriad, aga puudub nende juriidiliselt funktsionaalne erinevus ja töötasu ning uurimistöö finantseering sõltuvad ainult asutuse- ja rühmasisestest võimalustest ning juhtfiguuride otsustest.
Praktiliselt kujuneb teaduri strateegiaks oma karjääri kujundamisel olla madalam kui muru igasuguste temasse puutuvate küsimuste puhul.
Teadlaste väärtustamiseks ja selles kasutamata tehnoloogiaressursi nägemiseks peame lisaks heade akadeemiliste tavade austamisele otsima ka radikaalsemaid ja vahetumaid ning juriidilisi meetmeid.
See saab toimuda teadustöötaja vaba valiku ja uurimisrühma autonoomia kaudu. Ülikooli rolliks jääb haldusliku, aga mitte teadusliku ega finantsilise lisaväärtuse pakkumine.
Ühe meetmena võib kaaluda lisaks vanem- ning juhtivteadurite väärtustamisele ka täiendava teaduskraadi, nn habilitatsiooni sisseseadmist.
Erinevalt professorite valimisest, mis on ülikooli siseste reeglitega protseduur, tagab sõltumatu rahvusvaheline habilitatsiooni komisjon teaduskraadide vastavuse hoopis objektiivsemale tasemele.
Praegune võimalus panna doktoritöö kokku «nupukestest» ehk üksikutest artiklitest, mis ei pruugi olla isegi doktorandi kirjutatud, ei näita suurt midagi tema tegeliku võimekuse osas.
Habilitatsiooniga võiks kaasneda suurem otsustusõigus oma palgarahade ja «projektiosakute» kasutamisel, samuti garanteeritud riiklik toetus ajaskaalas, mis on juba reaalselt võimeline tekitama uut tehnoloogiat.
Teadlase, kes tegutseb tulemuse ja mitte oma hierarhilise positsiooni nimel, toel paraneb osalemine vastutavas globaalses tööjaotuses ning ülikoolide piire ja eelarvamusi ületavas integreerumises.