Kahekordne Eesti teaduspreemia laureaat ning Suurbritannias asuva Warwicki Ülikooli professor Ago Samoson kirjutab Postimees.ee arvamusloos, et Eesti võiks motiveerida kutselisi teadlasi senisest enam ja kaaluda täiendava teaduskraadi, nn habilitatsiooni sisseseadmist.
Ago Samoson: tegijad teaduses - kust neid võtta?
Akadeemilises ringis kiputakse kõrgtehnoloogilise majandusega Eesti teket seostama meelsasti noorte teadlaste pealekasvuga.
Nii on paljude teadusprojektide rahastamistingimustes kirjas ealine ülempiir või on see seatud otsustavaks taotluse kvaliteedi hindamisel. Samuti kiputakse ülikoolide tegevust üha usinamalt mõõtma kraadikaitsmiste arvu põhjal.
See kõik aga on tegelikult väga kaugel tehnoloogilise tähtsusega teadustulemustest, mida võib välja lugeda ka riigikontrolli hiljutisest ettevõtlusinvesteeringute auditist.
Noori napib
Tegelikult on Eesti noore teadlaspõlvkonna akadeemiline suutlikkus ja motivatsioon väike.
Ühest küljest kärbib nende arvu vähenenud sündivus, teisalt mõne pereliikme töötus või vanemate sageli kodust ära olemine, mistõttu lonkab hinnanguliselt üle 40 protsendi perede elu. Kolmandaks häirib vaimset tasakaalu ja pärsib arengut sunduslik kaitseväeteenistus.
Jäänud nappi ressurssi ei lase riiklikul tasemel paremini kasutada tasuliste õppekohtade alternatiivsüsteem. Gümnaasiumilõpetajad saavad valida eriala konjunktuurselt, mis soosib tööpuudust nn pehmetel erialadel, ja teistpidi ei jõua nii osa helgematest peadest reaaltoodangule keskenduvate erialadeni, kuhu nad tegelikult paremini sobiksid.
Hilisem ümberõpe ja pikem inkubatsiooniperiood kasvatab hariduskulusid ning halvendab veelgi Eesti demograafilist olukorda.
Nii pole keeruline ennustada riigi meditsiini- ja sotsiaalkulude tõusu ning teisalt selle katteks vajaliku akadeemilise panuse ja kõrgtehnoloogilise tootmise vähenemist. Et Eestil puuduvad märkimisväärsed loodusvarad, võib meie riikluse võtmeküsimuseks osutuda just see lühinägelikkus, mitte tankide arv.
Teadlaste import pole lahendus
Kus oleks siis lahendus, kas teadus- ja arendustöötajate impordis? Mitmed teadusuuringute toetamise instrumendid pakuvad soodsaid, kohalikke olusid arvestades isegi diskrimineerivaid tingimusi immigreeruvatele teadlastele.
Võrreldes vajadustega ja Eesti teadlaste arvuga on kümme-kakskümmend eurofondide toetatud Mobilitas Top Researcher’it küll väga tagasihoidlik perspektiiv, aga siiski indikaator idee hindamisel.
Nimelt loobusid viimase konkursi puhul pooled viie aasta peale meie mõistes hiiglasliku 7,5 miljoni kroonise toetuse saanutest Eestisse tulekust.
Kuigi väikesed arvud ei võimalda suuri järeldusi, on nende grantide koostamise ja hindamisega tegelenud siiski piisavalt palju inimesi, et olukorda tõsisemalt analüüsida.
Immigreeruv teadlane peab arvestama oma arengu ja akadeemilise karjääri võimalustega. Eestisse saabumine eeldab aga töörühma loomist, selle administratiivseks ja sisuliseks platvormiks on professori ametikoht.
Nende kohtade arv on piiratud, formaalsused ja valimised võtavad oma aja. Kogu vaevale vaatamata on selle koha renomee rahvusvaheliselt ja edasise karjääri planeerimiseks tagasihoidlik.
Alternatiivina on meil teaduri positsioon aga lausa olematute šanssidega nii tudengite meelitamisel kui täiendavate uurimistoetuste saamisel.
Panustada kutselistele teadlastele?
Nii kraadiõppurid kui professorid on lisaks uurimistööle hõivatud paljude formaalsustega.
Heades uurimisrühmades teevad reaalselt kõige olulisema osa tööst vähesed kutselised teadlased ning nende olukord ja tähtsus on tõusnud paljudes riikides päevakorda.
Neid nn bench-scientiste saavad lubada reeglina vaid üksikud uurimisrühmad, pigem on tegemist grantist granti (üle)elamise ja juriidilise vormistamisega.
Briti Chemistry Worldi ajakirjanik on pannud augustinumbris sellele nähtusele väga tabava pealkirja: «Too many chiefs, not enough indians» (Liiga palju pealikke, liiga vähe indiaanlasi).
Ilmselt julgevad vaid väga üksikud kindlameelsed kavandada sellises olukorras pikemaajalisi projekte ja järgida helesiniseid unistusi.
Paljudel kulub oluline osa tööajast hoopis järgmise töökoha otsingule või lisasissetuleku hankimisele. Või veeretatakse vastutus tehnoloogiliste tulemuste eest omakorda järgmisele põlvkonnale ehk piirdutakse õppetööga.
Maailma ülikoolide 2009. aasta pingreas jagavad esimesed 16 kohta omavahel Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia, kelle kogemust on õpetlik uurida.
USA teaduspoliitika edu põhineb aastakümnete pikkusele viisapoliitikale, mis soosib arengumaadest tulevate ja tagasihoidlike elutingimustega nõustuvate noorte ajutist stažeerimist ja kraadiõpet.
Suurbritannias panustatakse otsesemalt teadustöötajate motivatsioonile ja on loodud ka spetsiaalne organisatsioon Vitae.
See poolriiklik organisatsioon koondab kõik teadustöötajate karjääri puudutava, võttes üheks alusdokumendiks laiapõhjalise ühiskondliku leppe.
Lepe tunnustab teadustöötajaid kui iga organisatsiooni strateegilist võtmekomponenti maailmatasemel uurimistöös, aga rõhutab samas motivatsioonifaktorina vajadust tagada nende globaalne mobiilsus.
Suvel organiseeris ajakiri Nature Briti akadeemilise ühingu (Royal Society) 350. aastapäeva puhul konverentsi «Homse päeva hiiglased».
Ühingu president rõhutas vajadust ja võimalust usaldada teadlast, kuna ta paneb ju iga otsusega mängu kogu oma karjääri.
Märgiti, et sealjuures võib ikkagi projekti teostaja sattuda vastuollu ülikooli kui organisatsiooni huvidega.
Meid aitab autonoomia
Et Suurbritannia demograafiline perspektiiv veelgi paremaks akadeemiliseks arenguks ei ole kaugeltki nii kriitiline kui Eestis, tasub ka meil ehk mõelda aktiivsele ja põhjalikule olukorra parandamisele.
Kahtlemata tuleb jätkata noore põlvkonna toetamist ning hoida nende vaimu värskena, likvideerides otsekohe nüristava sõjaväekohustuse ja tasulise kõrghariduse miraažid.
Paraku ei ole sellega tegijaks teadlaseks saamine kaugeltki tagatud.
Reeglina ei taga kraadiõppe periood läbimurdelist saavutust tehnoloogias, mis ise tagaks edasise karjääri. Järeldoktori statuut ainult rõhutab kogu edasise elutee katkendlikkust.
Kõik need kaalutlused muudavad ka ebaefektiivsemaks ealised soodustused noortele teadlastele, kuna nad näevad eelseisvaid raskusi oma karjääri kujundamisel. Seega omandab kutseliste teadlaste tegelik olukord topelttähtsuse.
Meil on küll olemas juhtiv-, vanem- ja teadurite kategooriad, aga puudub nende juriidiliselt funktsionaalne erinevus ja töötasu ning uurimistöö finantseering sõltuvad ainult asutuse- ja rühmasisestest võimalustest ning juhtfiguuride otsustest.
Praktiliselt kujuneb teaduri strateegiaks oma karjääri kujundamisel olla madalam kui muru igasuguste temasse puutuvate küsimuste puhul.
Teadlaste väärtustamiseks ja selles kasutamata tehnoloogiaressursi nägemiseks peame lisaks heade akadeemiliste tavade austamisele otsima ka radikaalsemaid ja vahetumaid ning juriidilisi meetmeid.
See saab toimuda teadustöötaja vaba valiku ja uurimisrühma autonoomia kaudu. Ülikooli rolliks jääb haldusliku, aga mitte teadusliku ega finantsilise lisaväärtuse pakkumine.
Loogem uus teaduskraad
Ühe meetmena võib kaaluda lisaks vanem- ning juhtivteadurite väärtustamisele ka täiendava teaduskraadi, nn habilitatsiooni sisseseadmist.
Erinevalt professorite valimisest, mis on ülikooli siseste reeglitega protseduur, tagab sõltumatu rahvusvaheline habilitatsiooni komisjon teaduskraadide vastavuse hoopis objektiivsemale tasemele.
Praegune võimalus panna doktoritöö kokku «nupukestest» ehk üksikutest artiklitest, mis ei pruugi olla isegi doktorandi kirjutatud, ei näita suurt midagi tema tegeliku võimekuse osas.
Habilitatsiooniga võiks kaasneda suurem otsustusõigus oma palgarahade ja «projektiosakute» kasutamisel, samuti garanteeritud riiklik toetus ajaskaalas, mis on juba reaalselt võimeline tekitama uut tehnoloogiat.
Teadlase, kes tegutseb tulemuse ja mitte oma hierarhilise positsiooni nimel, toel paraneb osalemine vastutavas globaalses tööjaotuses ning ülikoolide piire ja eelarvamusi ületavas integreerumises.