Linnar Priimägi: moraalist ja kultuurist

Linnar Priimägi. Foto: Rene Pringi

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi tõdeb, et moraaliseadused pärinevad sotsiaalsest keskkonnast, mitte geenidest. Just sellel tõsiasjal põhineb intelligentse inimese salliv meel.

Kui võimu haarav kindral Bonaparte 18. brümääri hommikul Tuileries’ lossi ees kõigile kuuldavalt vaesele direktor Barrasi sekretärile käratas: «Me tahame vabariiki, mis põhineks võrdsusel ja vabadusel, sallivusel ja moraalil», siis ei tähendanud need sõnad – «sallivus» ja «moraal» – muidugi mitte midagi.

Neil oli pelgalt retooriline või täpsemalt: propagandistlik mõte, nad pidid ainult mõjuma.

Lugesin Postimehest Priit Pulleritsu intervjuud Varro Vooglaiuga: «Homoliikumise taustal toimub moraalirevolutsioon» (08.09). Ka neil käib jutt sallivusest ja moraalist. Kusjuures Varro Vooglaid kutsub üles teaduslikkusele, «põhimõttelisele hoidumisele demagoogiast ehk sihilikust eksitamisest».

Hüva! Tehkem siis nii, «analüüsides võimalikult mitmekülgselt ja põhjalikult», mida Helsingi Ülikooli doktorant mõistab «moraali» all.

Moraali mõiste

Tema seisukoha võib lühidalt kokku võtta. Esiteks: moraal on inimloomuse seadus, sissesündinud, kuid «mõistuslikult hoomatav», s.t kuidagi mõistusega võetav.

Teiseks: moraal kui inimloomuse seadus on kesksel kohal religioonides (judaism, kristlus, islam, hinduism, budism).

Kolmandaks: moraaliseadused tuginevad igavikulistele väärtustele, s.t püsivad põhialustes samad. Neljandaks: igavikuline moraaliväärtus on «pürgimine millegi enesest suurema ja kõrgema poole».

Viiendaks: sallivus ei ole igavikuline («keskne») moraaliväärtus. Ja kuuendaks: sallivus on koguni amoraalne, sest õigustab kõikelubatavust («liberalismi») ja moraalirelativismi, mis «juhib ühiskonda diktatuuri poole». Intervjuu räägib veel muustki, mis aga ärgu see meid siin huvitagu.

Esiteks. Vaadet, et inimesel (aga mitte igal inimesel) on mingi «moraali geen», väljendas kord Jaan Kross, kui juhtusime Helsingis ülemaailmsel eesti kirjanike kokkutulekul vestlema tema romaanitegelastest.

Et geenitehnoloogid pole midagi sarnast veel avastanud, võib Jaan Krossi öeldut pidada kõnekujundiks, metafooriks, nii nagu me võime metafooriks pidada ka seda, et loomal «hakkas südametunnistus piinama» või et linnul «oli piinlik».

Küllap nõustub ka Varro Vooglaid, et loomad ei allu moraalile kui «inimloomuse seadusele». Me lihtsalt omistame neile tundeid, mis on meile tuttavad inimestevahelistest suhetest (bioloogid nimetavad seda antropomorfismiks).

Ilmsem kui ülesleidmata geen on, et moraal reguleerib just inimsuhteid ja kujutab endast sotsiaalset nähtust. Moraal seob inimesi (eksinut tõugatakse endi hulgast), rahuldades üht põhilist inimvajadust – kuuluvusvajadust.

Kuuluvusi on aga mitmesuguseid. Ja teatavatel põhjustel inimene igasse seltskonda ei kuulu. Muhamedlane ei kuulu kristlaste hulka – ja põhjus on fundamentaalne, moraalne.

Taimetoitlane ei seltsi kannibalidega – põhjusmõtteliselt, moraalsetel kaalutlustel. Reformierakonna-meelne distantseerub keskerakondlasest (hiljutine Tõnu Trubetsky juhtum) – ning samuti moraalsel põhjusel.
Vaat kus lugu! Selgub, et eri seltskondi seob erisugune moraal. Kui mingid «igavikulised moraaliseadused» on olemas, siis pole neid küll olnud mitte kogu aeg ega igal pool. Sest moraaliseadused pärinevad sotsiaalsest keskkonnast, mitte geenidest.

Igavesed ja muutumatud?

Lugu on veelgi keerulisem! Moraaliseadused (nt vanatestamentlik valetamiskeeld) võivad kehtida või mitte kehtida, sõltuvalt olukorrast.
Vanakreeka filosoof Sokrates küsis Euthydemoselt: «Kas tuleb ette, et inimesed valetavad?» – «Muidugi.» – «Ja milleks me vale liigitame?» – «Loomulikult ebaõigeks teoks.» – «Kuidas on lugu pettusega?» – «Esineb sedagi.» – «Kuhu see käib?» – «Ka pettus ei ole õige.» – «Mis me ütleme julmusest?» – «Sedasama.» – «Vabaduse äravõtust?» – «Ei muud.»...

«Aga kui keegi väejuhiks valitu vaenulikult riigilt vabaduse võtab? Kas see mees ei toimiks siis õigesti?» – «Ei iganes.» [Tervitagem siinkohal meie Iraagi sõja veterane!]... – «Ja kui ta sõjakavalust kasutades petab?» – «Ka siis toimib ta õigesti.» – «Oletame, et ta röövib ja rüüstab oma vaenlaste vara. Kas ta ka mitte siis õigust mööda ei toimi?» – «Igatahes, aga algul ma arvasin, et su küsimus käib sõpradevaheliste suhete kohta.»...
«Aga kui keegi näeb sõpra meeleheitel, kardab, et too end tappa võib, ja varastab või võtab talt mõõga ja pist­oda – mis me sel juhul vargusest ütleme?» – «See on ikka õige tegu.» Siin me siis oleme oma igaveste ja muutumatute moraaliseadustega!

Kui G. K. Chesterton pani kirja järgmised isa Browni sõnad, siis olid need adresseeritud ka Varro Vooglaiule: ««Pealegi,» lisas ta kelmika naeratusega, «on mul kuri kahtlus, et inglased säästavad end tegemast vähimatki vahet minu [katoliku] usu moraalikoodeksi ja selle vahel, mis põhineb voodoo’l.»

Moraaliseadusi tuleb pidada sotsiaalseks kokkuleppeks, mis eri sootsiumides on välja kukkunud erimoodi.

Isegi niisugune igavikuline moraaliväärtus, nagu «pürgimine millegi enesest suurema ja kõrgema poole», ei ole kõikide religioonide imperatiiv. Taoismi koodeks ütleb hoopis: «ära püri!», «ära võistle!»: «Taeva Tao – tuua kasu kahju tegemata; / Pühamehe Tao – teha tegusid võistlemata» (tlk Jaan Kaplinski).

Inimkultuuri ajalugu ei tunne mitte ühtki käitumisseadust, mis kehtiks kogu aeg ja kõikjal. Just sellel tõsiasjal, mitte ülemaailmsel vandenõul (mingil «Alta Vendital»), põhineb intelligentse inimese salliv meel. Lühidalt võtab selle kokku vene vanasõna: В чужой монастырь со своим уставом не ходят («võõrasse kloostrisse ei minda oma ordu reeglitega»).

Neli normi

Moraalinormid ongi käitumiseeskiri, mis ühes või teises kultuuris võib olla ka koodeksina kirja pandud (Vana Testamendi käsuseadus, Rooma kristlike keisrite seaduskogu Codex Theodosianus a.438; XVIII sajandi USA puritaanide «Blue Laws»; aukoodeks; «Kommunismiehitaja moraalikoodeks» NLKP III programmis 1961), aga suuremas osas kuulub ikka kirjutamata seaduste, tavaõiguse valda (ld mos, moris – «tava, komme»).

Et Varro Vooglaid tegeleb juuraga, siis on tema huvi kodifitseeritud ja kodifitseerimata normi vastu mõistetav. Kultuuripsühholoogial aga on sellest valdkonnast ehk liigendatum arusaam.

See ütleb, et norm on väärtushinnangus väljenduv käitumispiirang, rühma (sh ühiskonna) kokkulepe liikmete isikliku tegutsemisvabaduse määras. Ettekirjutatusmäära, ­s.t piirangu selguse ning isikliku valikuvabaduse umbkaudse (!) vahekorra alusel saab eristada nelja regulatsiooni mehhanismi.

Kirjapandud seadus reguleerib käitumist umbes kuni kolmveerandi ulatuses (jättes kuni veerandi ulatuses tõlgendusruumi juristidele). Näiteks Ateenas ei olnud kaua ega kirjutatud seadusi, alles aastal -621 tehti arhont Drakonile ülesandeks seadused kirja panna.

Ja siin ka tõlgendusruumi näide: «Ehkki Eestis otseselt avamaal põletusmatuse korraldamist reguleerivat seadust veel ei ole, võib siseministeeriumi hinnangul erinevatest seadustest välja lugeda (!), et selline tegevus ei ole seaduslik.» (DELFI 26.02.2009)

Kirjutamata seadus (moraal!) reguleerib käitumist poole kuni kolmveerandi ulatuses ja jätab inimese enda õlule kuni poole valikuvabadusest ning vastutusest.

Kolleeg Peep Nemvalts pakub siin sobiva tsitaadi: ««Kuivõrd «keelekasutuse hea tava» on mõistena määratlemata, siis on sellele seaduse jõudu anda sama hästi kui võimatu.» («Keeleseaduse uuenduskuur pooleli» EPL 07.05).

Käituda rühmamoraali normidele (a) vastandlikult või neile vastavalt käitumata jätt on amoraalsus (ā). (Hispaania ning inglise uususes märgib amoralidad, amorality üldse igasuguse moraali puudust, aga niisugust olukorda tegelikkuses ei esine.) Alternatiivset moraali (b) järgida on immoraalsus.

Takti- ja südametunnistus

Kolmandaks on olemas taktitunne, mis reguleerib käitumist veelgi nõrgemalt: vaid veerandi kuni poole ulatuses ja tuvastab nt «mühakluse» (nagu hiljutised bravuuritari ja Kapoti-Kalevi ütlused Maaja Kallasti kohta), mille eest seadusega karistada ei saa.

Ja neljandaks on vähemalt meie kultuuris olemas veel süüme (südametunnistus), mis reguleerib teiste suhtes käitumist kuni veerandi ulatuses (ja mis tuvastab niisuguse nähtuse, nagu «alatus»). Seegi on sotsiaalne.

Karl Marx nentis 1848: «Vabariiklasel on teistsugune südametunnistus kui rojalistil, varakal teistsugune kui varatul, mõtleval teistsugune kui sellel, kes ei ole võimeline mõtlema.» Ei tea, kas ta sel ajal oli juba lugenud Balzaci «Isa Goriot’d» (1835)?

Saksa romantism tõi sellesse normide hierarhiasse ka kunsti kui täieliku normeerimatuse, sest pidas kunsti elu enese osaks (erinevalt klassitsismist, kus kunst oli reeglistatud mäng). Friedrich Schlegel kirjutas 1798/1800 kunstist: «Tema üksi on lõpmatu, nii nagu tema üksi on vaba ja tunnistab oma esimeseks seaduseks, et kirjaniku suva ei salli mitte ühtki teist seadust enese üle.»

Loo moraal

Miks ma üldse pidasin pakiliseks sel teemal sõna võtta? Varro Vooglaid on doktorant ja talle antakse tema praegustele teadmistele vaatamata doktori teaduskraad. See teeb valvsaks.

Eriti kui tema intervjuu võrgukommentaaridest võib lugeda: «Selle teksti võiks ka kooliõpikutesse kirjutada, et noorem rahvas ka asjast aimu saaks.» Selle pärast eriti!