Raivo Vetik: ühtsustunde ohtlik puudumine

Raivo Vetik Foto: Peeter Langovits

Meie kodakondsuspoliitika ei erista mitte lojaalseid ja ebalojaalseid, vaid sotsiaal-majanduslikult edukamaid ja ebaedukamaid, kirjutab TLÜ professor Raivo Vetik.

Aasta tagasi pakkus õiguskantsler Indrek Teder välja, et Eesti riikluse mõtestamisel ei peaks enam rõhutama meie põhiseaduse etnilis-kultuurilist, vaid poliitilis-õiguslikku alust. Ta tõi avalikku debatti mõiste «põhiseaduspatriotism», mille omaksvõtt annaks riigile uue ressursi ning aitaks senisest paremini tulla toime ühiskonna mitmekultuurilisusest tulenevate võimalike ohtudega.

Kuna eesti keeles on mõistel «rahvus» etniline sisu, siis eeldab põhiseaduspatriotism riikluse mõtestamist mitte ainult rahvusriigi, vaid ka natsiooniriigi (tõlge ingliskeelsest terminist nation state) tähenduses. Natsiooniriiklus ei tähenda rahvusriikluse eitamist, kuid siiski rõhuasetuse muutust, mille kaudu tõusevad põhiseaduse kõige olulisemateks elementideks demokraatliku riigikorralduse alustalad – ühiskonna eri gruppide ühisosa ja võrdsete võimaluste põhimõte.

Hiljuti valminud Eesti ühiskonna lõimumiskava monitooring lubab analüüsida, kuivõrd me õiguskantsleri pakutud muutuseks valmis oleme. Järgnevas on ruumi tuua välja ainult mõned olulisemad tegurid, mis kas soodustavad või takistavad põhiseaduspatriotismi omaksvõttu Eestis.

Põhiseaduspatriotism eeldab eri rahvusi liitva ühisosa olemasolu. See saab tekkida ainult rahvustevaheliste kontaktide kaudu, mis Eestis on läbi ajaloo olnud paraku napid. Samas võib väita, et võrreldes eelmise monitooringuga kaks aastat tagasi on need mõnevõrra suurenenud – näiteks sõpru või lähedasi tuttavaid omab nüüd teises keelegrupis ligikaudu kaks kolmandikku nii eestlastest kui ka eestivenelastest.

Analüüs näitab, et rahvustevaheline suhtlemine on oluliseks teguriks eesti keele oskuse puhul – kui madala kontaktide tasemega venekeelsetest inimestest suudab rahuldavalt eesti keeles suhelda vaid 13 protsenti, siis kõrge kontaktide taseme puhul on see näitaja ligi 80 protsenti. Tervikuna on eestivenelaste eesti keele oskus paranenud ning erinevate keelekomponentide lõikes valdab seda 50–60 protsenti vastajatest. Enamik eestivenelasi leiab, et osaline eestikeelne õpe võiks alata mitte alles gümnaasiumis, vaid juba lasteaias või algkoolis.

Rahvustevahelised positiivsed kontaktid ning ühise keele oskus tugevdavad ühiskonna ühtsustunnet ehk natsiooniidentiteeti (national identity). Sellega seoses võib viidata tulemusele, mille kohaselt nii enamik eestlasi kui ka eestivenelasi nõustub, et integratsioon nõuab ka nende oma rahvuselt senisest suuremat valmisolekut ja pingutusi. Eelmise monitooringuga võrreldes nõustub rohkem eestlasi väitega, et «eestivenelaste arvamusi tuleks paremini tunda ja nendega senisest rohkem arvestada, sest nad on tähtis osa Eesti ühiskonnast» (tõus 58 protsendilt 71-le).

Need ja paljud teised tulemused viitavad põhiseaduspatriotismi omaksvõtu soodsatele eeldustele Eesti ühiskonnas. Põhiseaduspatriotismi elemendiks oleva ühtsustunde olulisust kinnitab fakt, et selle tunde puudumist Eesti elanike seas peavad ohuks Eesti arengule tervelt 88 protsenti eestlastest ja 81 protsenti venekeelsetest vastajatest. Eestlaste puhul on kõnekas toodud numbri võrdlemine teiste küsitluses väljapakutud ohuvariantidega, nagu immigrantide sissevool (80 protsenti), suure hulga Vene kodanike elamine Eestis (72 protsenti) ning eesti keele ja rahvuskultuuri hääbumise oht (66 protsenti).

Põhiseaduspatriotism eeldab ka võimaluste võrdsust, mille kindlustamine on demokraatliku riigi üks põhifunktsioon. Teatud tasemel ebavõrdsus on ka demokraatias küll paratamatu, isegi vajalik, kuid Eestis on see ilmselgelt liiga suur ning süveneb. Meil on küll võrdse kohtlemise seadus, kuid sissetulekute ja materiaal­se heaolu, haridus- ja poliitilise tegevuse võimaluste ning juhtivale ametikohale saamise võimaluste lõikes tajuvad 80–95 protsenti eestivenelastest ning 35–63 protsenti eestlastest, et eri rahvusest inimestel on ebavõrdsed võimalused.

Võrreldes eelmise monitooringuga on majandusliku ebavõrdsuse tajumine eestivenelaste seas suurenenud. See viitab, et masu on neid tabanud tugevamalt, mida näitab ka sissetulekute võrdlev analüüs. Mitmed uuringud kinnitavad ohtlikku tendentsi, et oleme liikumas ühiskonda, kus rahvuslikud ja sotsiaalsete klasside eraldusjooned hakkavad üha enam kattuma.

Üheks ebavõrdsuse väljenduseks on asjaolu, et umbes veerand eestivenelastest on mittekodanikud. Selle põhjused tulenevad küll ajaloost, kuid just viimastel aastatel on Eesti kodakondsuse saamise soov mittekodanike seas hüppeliselt vähenenud. Kui 2005. aastal soovis Eesti kodakondsust 74 protsenti ja 2008. aastal 51 protsenti mittekodanikest, siis praegu kõigest 34 protsenti. Samas, tervelt 40 protsenti mittekodanikest ütlevad viimases monitooringus, et nad ei soovi endale mitte mingisugust kodakondsust.

Juba eelnevad monitooringud on näidanud, et venekeelse elanikkonna jagunemine erinevatesse õigusliku staatusega gruppidesse peegeldab mitte nende meelsust, vaid asjaolusid, mis paljuski ei tulene konkreetsest inimesest endast. Eesti kodakondsuse on omandanud eelkõige need, kes on nooremad, haritumad, parema töökohaga ega ela piirkondades, mis on valdavalt venekeelsed. Seega, meie kodakondsuspoliitika ei erista mitte lojaalseid ja ebalojaalseid, mis oli seaduse algne mõte, vaid sotsiaal-majanduslikult edukamaid ja ebaedukamaid. Seadus ei täida seda funktsiooni, mida me usume, et ta peaks täitma.

Rahvusliku ebavõrdsuse kõrge tase suurendab mitte ainult kodakondsusetute, vaid eestivenelaste kui tervikgrupi võõrandumist Eesti riigist. Muu hulgas väljendab seda riigiinstitutsioone usaldavate inimeste väga väike osakaal võrreldes eestlastega. Kui enam administratiivset rolli täitvate institutsioonide puhul (kohus, politsei, kohalik omavalitsus) on rahvuslikud erinevused suhteliselt väiksemad, siis poliitilise sisuga institutsioonide puhul on need väga suured – valitsust usaldab üheksa ning riigikogu vaid seitse protsenti eestivenelastest.

Seega kinnitab lõimumiskava monitooring, et põhiseaduspatriotismile Eestis on nii häid eeldusi kui ka tõsiseid takistusi. Eeldused on seotud inimeste ja ühiskonna tasemega, kus süvenevad kontaktid ning vastastikune tunnustamine. Takistused on seotud riigiga – tendentsiga rakendada rahvusprobleem igal võimalikul ja võimatul juhul parteide valimisvankri ette ning võimetusega näha sellest tulenevaid ohtusid Eesti riiklusele.

Sajand tagasi kutsus Gustav Suits meid üles saama eurooplasteks. Kohandades Eesti identiteeti oluliselt mõjutanud poeedi sõnu praegustele oludele, võiks riigimeestest poliitikute maksiim kõlada järgmiselt: olgem eestlased, aga saagem ka natsiooniks!