Iivi Anna Masso: polariseerumist innustav manifest

Iivi Masso Foto: Peeter Langovits

Kõik tööandjate manifestis toodud ettepanekud pole hullumeelsed, mõned neist on isegi head, kirjutab Iivi Anna Masso. Ent häiriv on selle paberi toon.

Möödunud nädalal avaldatud tööandjate manifest on juba kütnud üles nii palju kirgi, et poleks justkui enam midagi lisada. On vähe tõenäoline, et manifestist saab erakondade valimisplatvorm, nagu mõned kriitikud on peljanud. Ettepanekud tulumaksu langetamisest 14 protsendini või streigiõiguse piiramisest tähendavad, et kui eesmärgiks pole just Venemaa majandusliku (ja poliitilise) süsteemi ülevõtmine, on manifesti tervikuna raske poliitilise programmpaberina tõsiselt võtta.

Sestap vaadelgem seda pigem kui filosoofilise arutelu käivitajat Eesti edasise arengu järgmistest suunaviitadest, ja samuti kui arutelukliima hetkeseisu mõõdupuud.

Olgem ausad, Eesti senine edukus ja eurokõlblikkuse saavutamine on vähemalt osalt tööturu paindlikkuse ja karmi majanduspoliitika tulemus. Meenutagem Sami Seppäneni kommentaari, et «Eesti Nokia» on Soome ametiühingud. Ta viitas Soomest liiga jäikade töölepingutingimuste ja tööandjakohustuste pärast Eestisse siirduvatele ettevõtetele. Kui Seppäneni märkusel on tõetera sees, siis peaks Eesti olema ettevaatlik Soome valikute liiga otsese kordamisega, et mitte ettevõtteid siit omakorda Lätisse ja kaugemale peletada.

Samas oleks naiivne arvata, et paindlikkuse lisamine lõputult edu võiks tuua: ka liiga palju head ravimit võib tapvaks osutuda. Kolmas Maailm või SRÜ pole parimad eeskujud kriisist väljatulekuks. Eesti väljakutse on pigem see, kuidas leida sobiv kuldne kesktee korporatiivse ametiühinguriigi ja korruptsioonialti, röövkapitalistliku džungli vahel.

Soodsa ettevõtluskliima mõõdupuud ei kinnita arusaama, et madalamad maksud ja minimeeritud sotsiaalne kindlustatus oleksid ettevõtluse edukuse tagatiseks: sotsiaaldemokraatlikud Põhjamaad on nendes tabelites alati kõrgeil kohtadel olnud. Lisaks tööturu paindlikkusele ja majanduse avatusele mõjutavad ettevõtluskliimat ka elukvaliteet, turvalisus, hariduse kättesaadavus ja ühiskonna usaldusväärsus, sealjuures madal korruptsioon. Riigi nõrgendamine tasemele, kus ta ei suuda parimagi tahtmise juures neid asju garanteerida, oleks väikeriigile ebamõistlik muudelgi kui majanduslikel põhjustel.

Ja siiski pakub ka põhjanaabrite eeskuju hoiatavaid näiteid. Läinud kevadel streikisid Soomes sadamatöölised mitte inimliku miinimumpalga eest, vaid selleks, et säilitada leping, mis tagas neile keskmisest palju kõrgema palga veel aastaks pärast töösuhte lõppemist. Sealjuures võtsid nad sissetuleku väikeettevõtjatelt, kelle firmade käive sõltus meritsi kulgevast kaubast. Sellist streiki võib pidada moraalituks ja mittesolidaarseks.

Ametiühingukeskse töökultuuri juures saavad suurema löögijõu need alad, mil on enam võimu majandusprotsesse pidurdada, kohest inimlikku kahju tekitamata. Selle tulemusena on laadijate ning paberi- ja metallitööliste palk tunduvalt suurem kõrgemalt haritud õpetajate, teadurite või medõdede omast, kel sarnast streigivõimu ei ole.

Ometi on streigiõigus inimõigus, mille piiramine oleks samm demokraatiast eemale. Nagu Voltaire kutsus üles kaitsma oma verbaalsete vastaste sõnavabadust, võiks kohatute privileegide eest korraldatud streike moraalselt hukka mõista, sealjuures piiramata streikijate õigust rumalalt käituda. Eesti olukord erineb Soome omast. Kui siinsest paindlikkusest liigutaks külmutatud miinimumpalga ja streigiõiguste piiramise poole, on raske enam rääkida solidaarsusest, elukvaliteedist või inimlikust, arenenud ühiskonnast.

See ei tähenda, et manifest ei sisaldaks tervitatavaid või arutelu väärivaid ettepanekuid. Seda on näiteks bürokraatia vähendamine mujalt tööle tulijaile. Kartus, et neid tuleks liiga palju, tundub liialdatuna. Põhjamaade liberaalne sisserännupoliitika, mida peaminister hoiatavaks eeskujuks toob, on tekitanud probleeme pigem mittetöötavate kui tööle tulevate sisserändajatega – kohanemisraskusi tekib pagulastel, kel on nõrgad eeldused tööturule pääsemiseks. Mõni kommentaator on esinenud suisa rassistlike viidetega «tumedatele» tulijatele – kas tõesti on edukuse võti kuidagi seotud töötajate nahapigmendi hulgaga?

Maksupoliitikas oleks arutlust vääriv üksikisiku võrdsustamine ettevõtetega väärtpaberiinvesteeringutelt teenitud ja uuesti investeeritud tulu vabastamisel tulumaksust. See oleks kooskõlas paljude arenenud maade praktikaga ja julgustaks inimesi investeerima, vähendades juba niigi kunstlikuks muutunud jaotust «omanike» ja «töötajate» klassi vahel. Ettepanek osa sotsiaalmaksust tööandjale siirdada tähendaks praktikas aga lihtsalt tööandjamaksude vähenemist, eriti, kui see ühendada tulumaksumäära esitatud langusega.

Tasuline haridus on valus küsimus, millele ühest vastust ei ole. Põhjamaades näeme masendavat hariduse inflatsiooni, kus kõigile kättesaadav haridus on tööturul üha vähem väärtustatud, magistrikraadi ei peeta enam millekski ja kõrgelt haritud töötuid loetakse tuhandetes, samal ajal kui kutseharidusega oskustöölistest on puudus.

Siiski ei tohiks väikeriik riskida võimalusega, et mõni andekas noor majanduslikel põhjustel haridusest ilma jääb. Teema nõuab lähiaastatel põhjalikku läbiarutamist, parimal juhul annab tööandjate provokatsioon arutelule vajalikku hoogu. Manifestis on muidki punkte, mis mitte mustvalges maailmas, mis nõuab niikuinii raskeid kompromisse, oleks arutamise väärilised ka siis, kui nad on kellelegi vastuvõtmatud või kellelegi teisele liiga leebed.

Enam kui manifesti sisu häirib selle toon. Puudu on tahtmisest ise midagi anda ja kõigile kasulikku ühisosa leida, puudu on elementaarsest austusest vastaspoole vastu. Loosunglik paber sünnitab loosunglikku arutelu. Mõned reaktsioonid manifesti vastu on olnud sama emotsionaalsed, vähe läbi mõeldud ja mustvalged nagu manifest ise. Nõnda on nii manifest kui ka sellele järgnenu toitnud pigem polariseerimist kui asjalikku arutelu.

Just see on asja juures nukker. Mitte kõik manifesti ettepanekud pole hullumeelsed, mõned on isegi head. Ühe huvigrupi seisukohad ei saagi olla sellised, millega kõik kohe nõus on. Kui aga nägemused esitatakse toonis «kõik-meile-kohe-siin-ja-praegu», katsumata isegi teeselda püüdlust inimlikkuse ja solidaarsuse poole või kõigile sobivate lahenduste leidmiseks, siis on tegu lajatusega, mis lausa kutsub vastuseks vastulajatusi.

Ja juba ongi lajatatud ka lajatajatele. Populismi suurmeistrid kasutavad ära tekkinud polariseerumist, et jälle tembeldada ebaõnnestunuks kogu valitsuse poliitika, sealjuures manifestiga täiesti mitteseotud küsimustes, nagu näiteks demokraatiat toetav välispoliitika. On ka naeruväärne arvustada valitsuse «ultraliberaalset» majanduspoliitikat ja siis süüdistada sama hingetõmbega valitsust soovimatuses arutada samme, mis viiksid ühiskonna otseteed tagasi igasuguse sotsiaaldemokraatia eelsesse laissez-fair-maailma.

Arutlust on kahtlemata vaja – aga vaja on ka oskust kuulata, ning inimlikku respekti. Praegu näib arutluse asemel hoogu võtvat järjekordne mitmepoolne vastastikuse ärapanemise kampaania, kus esimesena ununeb seik, et ka laua teises otsas istuvad inimesed. Sestap ei piisa, et manifesti absurdsemad ettepanekud erakondade valimisprogrammidest kõrvale jäävad – olulisem on loota, et manifestist ega selle esmastest järelehüüdudest ei saaks avalööki, mis määrab ära eelseisva valimisdebati tooni.