Euroopa Liidu arenev kliimapoliitika töötab Eesti valitsuse soovidele risti vastu ja pole kaugel päev, mil kõrgetelt Eesti emissaridelt Brüsselis hakatakse teravalt ja nõudlikult küsima: kas te me kliimapoliitikast pole midagi kuulnud, et taotlete raha investeeringuteks kohtadesse, kust meie tahame kogu oma raha välja tõmmata, kirjutab Kaarel Tarand värskes Õpetajate Lehes.
Kirjutasin siin üks päev Bill Gatesile ja tema Melindale. Ja siis veel Wellcome Trusti ka. Lühidalt sellest, et need maailma suurimad fondid lõpetagu jama ja tõmmaku lähema viie aasta jooksul kogu oma raha, mis sinna paigutatud, maailma 200 suuremast fossiilkütuste alalt tegutsevast ettevõttest välja. Täpsemalt on asi nii, et minusuguste etturite asi on kaasa lüüa seal, kus suuremad ja jõulisemad midagi mõistlikku juba algatanud. Seekord on käivitajaks Briti liberaalne päevaleht The Guardian ja tema peatoimetaja Alan Rusbridger. The Guardiani koos selle suure ja tasuta kättesaadava võrguväljaandega loeb iga päev kuni 9 miljonit inimest, nii et mõju on ja vaevalt jääb nüüdnegi mõjuta.
Lehe toimetus otsustas tänavuse aasta pühendada keskkonnavõitlusele, täpsemalt võitlusele inimtekkelise kliimamuutuse peatamiseks. Esimese paari päevaga on petitsioon kogunud ligi sada tuhat allkirja. Mida see ütleb? Tsiteerin: «Teie organisatsioonid on andnud inimkonna progressi ja võrdsusesse tohutu panuse, toetades teadusuuringuid ja arendusprojekte. Siiski seavad te investeeringud fossiilkütustesse selle progressi suurde ohtu, õõnestades te pikaajalisi ambitsioone.
Kliimamuutus kujutab endast meile kõigile reaalset ohtu ning on moraalselt ja rahaliselt ekslik paigutada raha ettevõtetesse, mille eesmärgiks leida ja põletada rohkem naftat, gaasi ja sütt. Paljud filantroopilised ühingud tõmbavad fossiilkütustest oma annetusi välja. Palume teid teha sedasama: pühenduda nüüd raha väljatõmbamisele 200 suuremast fossiilikompaniist viie aasta jooksul ning kohe külmutada mis tahes uued paigutused neisse.» Lihtne, selge ja moraalne.
Tõenäoliselt kujuneb ingliskeelne sõna divestment aasta uudis- ja lööksõnaks rahvaste huulil. See on vastand investeerimisele, kuid selle asemel et hakata eesti keeles kohmakat divesteerimist juurutama, võiks presidendi või ka mõne ajalehe uudissõnavõistlusel sellele kohe kauni emakeelse vaste leida sisuliselt õige, kuid lohiseva «väljapaigutamise» kõrvale. Kogu maailma kliimaaktivistid igatahes on tõotanud raha väljapaigutamisele fossiilmaailmast pühendada kogu oma jõu ja aja, mis jäänud kliimamuutuse globaalse tippkohtumiseni aasta lõpul Pariisis.
Kontrastina globaalse debati tulipunktidele kulgeb nurgataguse Eesti poliitiline elu sedavõrd teisel lainel, et tühised asjad, nagu kliimakatastroof, fossiilkütuste järgne maailm jmt, pole «sõlmküsimustena» uue valitsuskoalitsiooni moodustamisel üldse lauale ilmunud. Stenbocki maja klaasitaguses maailmas ju kliima ei muutu ning sõltumata sellest, mida maailm teeb, purjetab Eesti vastavalt valitsusprogrammidele täistuules põlevkivil, meie rahvusliku nürimeelsuse ja arengupeetuse lipulaeval edasi aegade lõpuni.
Ja nii minnaksegi tõenäoliselt aasta lõpul Pariisi nagu tummahambad, olles kodus väheinformeeritud valijatele kinnitanud, et Eesti on alati toetanud Euroopa Liidu ühispositsiooni, mis iganes see ka poleks. Selle juures on aga üks väike konks, selline tühistesse miljarditesse küündiv. Nimelt taotleb Eesti algaval finantseerimisperioodil õigust raisata me jõukamatelt liitlastelt saadav abiraha eranditult selleks, et suurendada ühiskonna (fossiil)energia püsikulusid. Mastaapse rumaluse monumentidena loodetakse ehitada nafta põletamise äriideele rajatud ja juba ette kahjumlik Balti kiirraudtee, Tallinn-Helsingi tunnel, lennuvälja maandumisradadeks sobiv Tallinna-Tartu maantee. Reanimeeritavad on loomulikult ka sild mandri ja Saaremaa vahel.
Loetelu on naftarikas nii ehitamise kui ka tarvitamise ja hoolduse osas. Kuid see kõik on köömes võrreldes ideega raiuda ka Eesti elektroenergeetiline tulevik põlevkivisse (meile kinnitatakse, et põlevkivi otse katlasse ajamine millalgi siiski lõpeb ja siis astub asemele õlitootmine ning selle käigus tekkiv ja elektriks muundatav uttegaas). Et ikka õli ja gaasi saaks, peab ELilt mingeid saastamise eriõigusi kauplema jne.
Eesti tuleviku ehitamine selle otse 19. sajandi industrialismi mõttemallidesse sobiva ideestiku najale jätab tähelepanuta ühe pisiasja. Nimelt, Euroopa Liidu arenev kliimapoliitika töötab Eesti valitsuse soovidele risti vastu ja pole kaugel päev, mil kõrgetelt Eesti emissaridelt Brüsselis hakatakse teravalt ja nõudlikult küsima: kas te me kliimapoliitikast pole midagi kuulnud, et taotlete raha investeeringuteks kohtadesse, kust meie tahame kogu oma raha välja tõmmata? Kas te juhid seal ajalehti ja raamatuid kohe üldse ei loe? Kui öeldakse, et fossiilid jäävad maa sisse, siis käib see ka põlevkivi kohta. Punkt.
Eesti pikaajalise energiapoliitilise lühinägelikkuse indikaatorlambid põlevad niigi laialt üle ilma. Ignalinas pahiseb tuumareaktor Andrus täistuuridel juba aastast 2006, kaugel Utah’s varustab õlivabrik Sandor poolt USAd imemaitsva ja odava kütteõliga. Õnnestumisi pole ette näidata ka ajast, mil maailm meid ei takistanud. Kuidas saaksid need tulla nüüd, kui hakkab lausa keeldude järgi lõhnama? Oh, kui te seal klaasi taga vähekenegi kuulete, jätke ometi see põlevkivi maa sisse!
