/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2015/03/20/3890605t1he8f1.jpg)
Peaminister Taavi Rõivas on valitsuskõneluste pidamiseks valinud meetodi, mis on üsna täpselt peegelpilt sellest, mida aasta tagasi korraldas Siim Kallas.
Kiiresti koju tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt leidis eurovolinik Kallas ühel märtsihommikul 2014, et temal pole mõtet enam võimukõnelusi jätkata, ning suundus kõigile ootamatult Tallinna õhuväravasse, lendamaks ära Brüsselisse. Märtsis 2015 aga avastas peaminister Rõivas hoopis sealsamas Brüsselis, et tal pole mõtet kauem europealinnas toimetada ja suundus ootamatult lennujaama, et naasta Tallinna võimukõnelusi edendama.
Mingi maailmaajalooliselt eriline juhtum see muidugi pole. Eks ole riigijuhid varemgi koduste asjade pärast visiite katkestanud. Seekord aga on tagasi kiirustamine siiski kõnekam, kui näiteks kolmapäeval ETV «Foorumi» saate osaliste kiidusõnad Rõivasele läbirääkimiste vedamise eest, või nende kinnitused, et kõnelustel pole katki midagi.
Tõsiasi on, et ligi kaks nädalat on kogunetud ja räägitud huvitavatel teemadel, kuid ühtki olulist kokkulepet võimuläbirääkijatel ette näidata ei ole.
On see ehk Reformierakonna kaval läbirääkimistaktika, et uinutada partnerite valvsus üldise jutuga ning siis lõpuks, kui aeg napiks kisub, panna tekst allkirjastamiseks lauale? Pigem siiski mitte. Distsipliini on neil unistel kõnelustel olnud vähe, osalised räägivad läbisegi ja sumisevad – isegi siis, kui sõnajärg peaks parajasti peaministri käes olema.
Kui hakkas paistma, et niiviisi kuhugi välja ei jõutagi, läksid võimutegijad üle kirjavahetusele.
Oravad otsustasid kasutada parajalt ultimatiivsust. Rõivas teatas kirjas «kolmele lugupeetavale», et «Reformierakond ei nõustu ühegi tööjõumaksu tõstmisega». Kahtlemata võib Reformierakonnal selline seisukoht olla, ent kui tark on kutsuda partnereid uuesti laua taha, teatades, millega kutsuja mitte mingil tingimusel ei nõustu? Ei vähimatki viidet teiste põhimõtetele. Sotside juht Sven Mikser viitas oma vastuses üpris selgelt, et niisugune jutt paneb ka teised olukorda, kus neil ei jää üle muud, kui asuda oma «punaseid jooni» avalikult rõhutama. See viib kõnelused aga kergesti tupikseisu.
Rõivasel ei jää valimised võitnud erakonna juhina ikkagi muud üle, kui ohjad enda kätte haarata. Kui palju Brüsselist tagasi kiirustamisega võidetud pool päeva selles abiks on, selgub siis, kui tal on teatada sündinud kokkuleppest või sellest, et see jääbki sündimata.
Tasapisi hakkavad valimiste võidupartei esimeest tagant sundima tähtajad. Kui keskvalimiskomisjon esmaspäeval lõplikud valimistulemused kinnitab, on president Ilvesel seaduse järgi aega kümme päeva kutsuda kokku uue parlamendikoosseisu esimene istung. Tõenäoliselt toimub riigikogu avaistung esmaspäeval, 30. märtsil, ning siis astub tagasi ka Taavi Rõivase valitsus. Sellest hetkest hakkab jooksma kahenädalane tähtaeg presidendile nimetada peaministrikandidaat, kes hakkab moodustama valitsust.
Ajasurve ei ole küll veel ülearu tugev, ent põhiseaduses ettenähtud tähtaegadega peab kahtluseta arvestama. Kell Taavi Rõivase ja teiste läbirääkijate pea kohal tiksub, lihtsalt niisama jutuvestmiseks enam aega ei jää.