Vandeadvokaat: õigust mõistab üksnes kohus

Viktor Turkin Foto: Erakogu

Vandeadvokaat Viktor Turkin kirjutab oma arvamusloos, et talle jäävad arusaamatuks petitsioonid, milles nõutakse 12-aastase tüdruku väidetava vägistamise kaasuse uut läbivaatamist, poiste karistamist ning justiitsministeeriumi seisukohta kohtuotsusele.

Mario Puzo romaanis «Ristiisa» ütleb Don Vito Corleone sedavõrd tähtsad sõnad, et need on kirjutatud isegi eestikeelse esmatrüki tagakaanele. Doni poole pöördus abisaamiseks mees, kelle tütart olevat vägistatud: «Te lähete kohtusse ja te ootate kuid. Te kulutate raha advokaatide peale, kes teavad ülihästi, et teid tehakse kohtus lolliks. Te võtate vastu otsuse kohtunikult, kes on müüdav nagu viimane tänavalibu. Ent kui te oleksite pöördunud minu poole [...].»

Ilmselgelt meenuvad need kuulsad sõnad mitmelegi, kes viimastel päevadel on ajalehtede või Delfi kommentaariume lugenud. Aga ärge siiski kõike seda uskuge, mida kuulus don oma lihtsameelsele külalisele napsiklaasi taga rääkis.

Tegelikkuses meenutab too hiljutine kohtujuhtum ning osa ühiskonna reaktsioonist mulle üha rohkem ja rohkem varsti juba 20 aastat tagasi toimunud Siim Kallase ning Urmas Kaju nn. 10 miljoni dollari kohtuasja. Kõik kolm kohtuastet mõistsid mehed veenvate põhjendustega õigeks, märkimisväärne osa Eesti elanikkonnast teab aga tänaseni täpselt, kuidas Siim Kallas need 10 miljonit Eesti riigi ja rahva raha omastas, kuigi ükski neist teadjatest pole lugenud õigeksmõistvate tervikotsuste põhjendusi ega tutvunud uurimistoimikute sisuga.

Minu arvates tuleks siin teha siiski selget vahet, kas hiljutine kohtuotsus riivas ühiskonna õiglustunnet või on probleem pigem ühiskonna olulise osa liikmete puudulikes õigusteadmistes.

Ajakirjandusel on võimalik (1) neid lugejaskonna väheseid teadmisi ära kasutada ja tühja koha pealt skandaal tekitada suure pealkirja all: «Vägistajad jäid karistuseta» või (2) publikut valgustada ja selgitada, mis oli otsuse õiguslikuks aluseks - missugused teod võiksid lapseealiste paremaks kaitsmiseks olla tulevikus kriminaalkorras karistatavad; mis on kuriteokatse, mida õiguslikus mõttes tähendab katsest loobumine ja kuidas (st. milliste argumentidega) kohus nimetatud lahendini jõudis.

Hilisemalt on kohus ja prokuratuur seda mingis osas küll teinud, kuid ilmselt siiski ebapiisavalt ja tavalugejale arusaamatul moel, mis pole tasakaalustanud kõikvõimalikku meedias levivat väärinfot ja väärsoovitusi.

Juristile jäävad arusaamatuks need kaks internetis levivat petitsiooni, milles ühes nõutakse uue kohtuasja algatamist ning poiste karistamist ning teises justiitsministeeriumi seisukohta kõnesolevale kohtuotsusele. Need võivad olla küll olemuselt populistlikud, kuid reaalsuses mittetäidetavad ja õiguslikult ainetud.

Eesti vabariigi põhiseaduse paragrahvi 23 viimane lause on selge ja üheseltmõistetav: kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles ta on lõplikult süüdi või õigeks mõistetud. Samuti on demokraatlikule õigusriigile omane, et justiitsministeerium ei sekku kohtuvõimu tegevusse, ei kommenteeri ega arvusta kohtulahendeid ega anna neile täiendavaid õiguslikke hinnanguid.

Õiguslikult kaheldav on ka netikommentaare läbiv soovitus pöörduda kannatanu õiguste kaitseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Viimane ei tegutse apellatsiooniinstantsina siseriiklike kohtute otsuste suhtes.

Meediasse jõudnud teabe põhjal on ka siinkirjutaja arvamusel, et antud juhtumi puhul võis tegu olla vägistamisega ähvardamisega, st. seksuaalvägivallaga, ent sellist liiki  seksuaalvägivallaga, mida seadusandja pole kriminaliseerinud. Karistusseadustiku paragrahv 120 muudab kriminaalkorras karistavaks vaid ähvardamise tapmise, tervisekahjustamise tekitamise või olulises osas vara rikkumise või hävitamisega. Võimalik et seadust kõnesoleva kaasuse mõjul tulevikus täiendatakse, kuid ilmselgelt ei oma see tagasiulatuvat jõudu.

Õigust mõistab üksnes kohus ning seda põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. On selge, et kohtuotsused ei saa olla kõiki üheselt rahuldavad ning võivad tekitada rünnakuid ja süüdistusi nii menetlusosaliste kui asja arutanud kohtunike pihta. Samas käib kohtuotsuse vaidlustamine edasikaebe korras ning kui tehtud kohtuotsus on seadusjõus, siis tulebki seda sellisena võtta.