Olles kaugel arvamusest, nagu karistataks kurjategijaid Eestis liiga karmilt, tuleb siiski nõustuda riigikohtu analüüsiga, milles leitakse, et riik määrab oma kodanikele karistusi liiga kergekäeliselt.
Juhtkiri: karistus peab vastama pahateole
14. september 2010, 00:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karistusregistrisse on kantud enam kui pooled Eesti tööealistest inimestest, ja seda on liiga palju. Säärane hulk karistatuid devalveerib karistuse tähenduse – karistus ei ole enam häbiväärne, vaid loomulik osa inimese elust.
«Ikka juhtub,» mõtleb karistuse saaja ega tee sellest järeldusi oma käitumise korrigeerimiseks, vaid lubab enesele olla hoolsam, et vältida vahelejäämist. Ent see viimane ei saa ju olla karistuse eesmärk.
Kindlast viitab nii suur hulk karistatuid ka probleemidele Eesti inimeste õiguskuulekusega. Et ühistranspordis tasuta sõita ei tohi, pealegi pole pilet üle mõistuse kallis, on üldiselt teada. Ometi on ühistranspordiseaduse rikkujaid, kõige sagedamini just piletita sõitjaid, karistusregistris 31 131.
Valdavalt maalibki karistusregistri statistika nii süütegude kui kuritegude kohta üpris tuttava pildi: süütegudest on kõige enam liiklusseaduse, alkoholiseaduse ja liikluskindlustuse seaduse rikkujaid; kuritegudest avaliku korra rikkumisi ja väheväärtuslike asjade vargusi.
See statistika näitab, et olgu kriminaliseeritud või mitte, on õiguskuulekusega lood siiski üpris kehvad ning selle kasvatamisele peaks riik samuti mõtlema. Võimalik, et «ülekriminaliseerimine» ongi juba «tulemuse» andnud ning inimestele tuleb hakata uuesti seletama, et ühiselureeglitest kinni pidada pole laiduväärt, vaid on tegelikult mõistlik ja hea.
Siiski ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et karistusi seadustesse kirjutades on riik mitmel puhul üle pingutanud. Nii on 148 kehtivast seadusest inimesi karistatud vaid 76 alusel. Seega vajavad analüüsi ka seadusloome põhimõtted: kas ja millisel puhul tuleb seaduse täitmata jätmise või selle rikkumise eest ette näha karistus ning millisel puhul pole see otstarbekas.
Sest õnneks pole karistus ainus võimalus eksinut korrale kutsuda. Muud mõjutusvahendid näivad praegu olevat Eestis vähe kasutatud. Patustajale võib muidugi esialgu jääda arusaamatuks, mis vahe on näiteks sunnirahal ja trahvil, kuid eks see vahe saab selgeks selgitustöö ja praktika käigus. Viimast, nagu statistika näitab, Eestis jätkub.
Peamine on aga, et riik leiaks mõistliku tasakaalu: karistus peab oma tõelise tähenduse tagasi saama.