/nginx/o/2015/03/17/3877881t1h75f3.jpg)
Kaksteist kuud tagasi korraldati Krimmis nn referendum Venemaaga ühinemise küsimuses, mille tulemuste selgumise järel – ligi 97 protsenti Krimmi elanikest hääletas n-ö ametlike tulemuste järgi poolt – oli Venemaa president Vladimir Putin sunnitud vastu võtma otsuse, et rahva soov on seadus.
Euroopa vaatas seda pealt osalt õhku ahmides, osalt pead liiva alla peites ning endale sobivaid selgitusi otsides. Kuid iga Vana Maailma kodanik pidi tajuma või on vähemalt nüüdseks tajunud, et Teise maailmasõja järgne keskkond on kokku varisenud. Üks riik oli äsja kasutanud toorest jõudu ja annekteerinud osa teise riigi territooriumist. Näidata sellistes täiesti läbipaistmatutes, kontrollimatutes tingimustes vox populi tahet kui vaba demokraatlikku eneseväljendust pole midagi muud kui palagan. Võltsküsitlus, trikk ja paroodia – nii nimetas «referendumit» The Economisti ajakirjanik Edward Lucas.
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) vaatlejad Krimmi ei pääsenud, kuid toona seal veel tegutsenud sõltumatud ajakirjanikud tõid maailma meediasse sadu lugusid ja pilte, mis päris kindlasti ei kuulu vabade rahvahääletuste ja valimiste juurde. «Hääletati» okupatsiooni tingimustes, see tähendas kontrollimatut ühepoolset propagandat, isegi püssitorusid.
Aasta hiljem on tähelepanu Krimmilt läinud üle Ida-Ukrainasse, kus Venemaa toetatud separatistid jätkavad võitlust oma nn rahvavabariikide nimel, olles vaid etturid suuremas mängus, mille keskne eesmärk on Ukraina jätkuv destabiliseerimine. Tunde tekitamine, et see ei olegi sõltumatu, vaid kestlikult rahutu riik, mis ei sobi kellegi partneriks ja mis mõtteliselt kuulub provintsina kuhugi meie suure idanaabri tiiva alla.
Euroopa Liidu välispoliitikajuht Federica Mogherini tegi eile avalduse, milles rõhutas, et EL ei tunnusta Krimmi seadusvastast referendumit: «Selle sammuga esitas Venemaa väljakutse ka rahvusvahelisele julgeolekule, mõjutades rängalt rahvusvahelist õiguskorda, mis peaks kaitsma kõigi riikide suveräänsust ja ühtsust.»
Lääneriigid on aasta jooksul siiski jõudnud ka sõnadest tegudeni ning sanktsioonidega Venemaad ka kuigivõrd pitsitada suutnud. Nafta hinna langus ja majanduse üldine nõrgenemine on pannud Venemaad käiku laskma oma reserve ning mõjutanud ka tavalist Vene kodanikku, kes näiteks on võtnud kallima valuutaga seotud eluasemelaenu ja näinud kauplustes valiku vähenemist.
Aga Krimm? Samal ajal kui Kremli retoorika räägib aastataguseid sündmusi kajastades «ajaloolisest õiglusest» ja tahab seda näidata kui midagi, mis on nüüdseks jäädavalt fikseeritud. Ja Euroopastki kostab hääli, mis kutsuvad üles kui mitte just otsesõnu olukorraga leppima, siis vähemalt mitte Krimmi fookuseks seadma. Jah, Venemaa-vastased sanktsioonid kahjustavad ka Euroopat, kuid seades kaalukausile inimõigused ja muud väärtused, millele me tugineme, ei tohi mingil tingimusel selle okupatsiooniga leppida. Krimmi ei tohi unustada.