/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2318273t1h8543.jpg)
Täna saab Metsakalmistu, meie suurte surnute altar, oma järjekordse andami. Estonia kontserdisaalist alustab teed sinna Eino Baskin. See on vääriline, ainumõeldav koht maestro lahkumistee alustamiseks.
Rein Veidemann: vajaksime tänupüha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sümboolne käeulatamine teistelegi Eesti kultuurihiidudele, kes siit enne teda Lethe jõele läkitatud. Võiks isegi öelda, parafraseerides samuti Estoniast Metsakalmistule kulgenud Smuuli «Viimast laeva»: pärast surma sai Baskin oma teatrimaja. Aga nii, nagu Smuuli sellesama luuletuse lõpusalmi algus kõlab – «pärast surma ma laeva ei vaja» – ei vaja oma teatrit enam nüüd ka Eino Baskin.
Ei oska me hoolida oma kultuurikangelastest nende elu ajal. Või peaks täpsustama: ei oska riigivõim? Sest rahvas ise on ju tänulik. Teatri- ja kontserdisaalid olid tulvil, kui Baskin lavale tuli, kümned tuhanded haakisid end «Meelejahutaja» aegu raadiote külge. Aga näe, teatri ehitamiseni ei jõutud, elutöögi jäi riigi tasemel tunnustamata. Muidugi võib käsi laiutada. Riik on vaene, elutöötegijaid koguneb igal aastal rohkem kui preemiaid.
Aga mis siin elavatest kunstnikest rääkida, kui ei jätku tähelepanu klassikutelegi, kelle õlgadele meie tänane kultuurimälu toetub. Kreissaega lõikab hinges, mõeldes sellele, kui tühiseks on riik pidanud Eduard Vilde 150. sünniaastapäeva tähistamist. Nagu olnuks see üksnes Eduard Vilde majamuuseumi eraasi. Nemad, jah, seal muuseumis on andnud endast parima. Ent niisugusel puhul poleks olnud liiast juba aasta eest suure tähtpäeva tähistamiseks riiklik komisjon kokku kutsuda, haridus- ja teadusministeeriumi ning kultuuriministeeriumi eelarvest vastav raha leida, Vilde-antoloogia kokku panna ja välja anda, mõni tema näidendite uuslavastus tellida ja lõpuks sealsamas, Estonia kontserdisaalis, kust Vildegi põrm 30. detsembril 1933 Metsakalmistu poole teele asus, üks vägev mälestusaktus korraldada.
Siinkohal tulengi oma ettepaneku juurde. Me vajame kord aastas üldriiklikult tähistatavat tänupüha. Mitte päriselt ameeriklaste eeskujul, kus see on välja kujunenud viljasaagipeona, vaid pühana, mil meenutame sel aastal ümarate tähtpäevadeni jõudnud meie suuri surnuid ning austame veel elavate kirjas olevaid grand old man’e ja lady’sid. Ja mitte ainult neid, vaid ka teisi sel aastal suurte kultuuritegudeni jõudnud loojaid.
Võib küll vastulausena öelda, et meil on juba riigi sünnipäev, kultuurkapitali auhinnapeod ja emakeelepäev, kus riiklik tunnustus ka kunstiloojateni jõuab. Aga tänupüha oleks laiema sisu ja tähendusega. See ei peaks piirduma ainult austamise, vaid ka loomingu enda esile toomise ja jagamisega. Eesti kultuuri tänupüha – see oleks tähtpäev, mil me ülistaksime oma tõelist ja ainsat rikkust ning tänaksime neid, kes seda kasvatanud.