Kadri Vakmann: Eesti valimissüsteem on põhjendamatult keeruline

Riigikogu valimised. Häälte lugemine. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Tartu Ülikooli võrdleva poliitika magister Kadri Vakmann kirjutab ICSSC blogis, et Eesti valimissüsteem on põhjendamatult keeruline ning läbipaistvuse ja arusaadavuse huvides tuleks seda muuta, muudatused valimissüsteemis tagaksid õiglasema ja proportsionaalsema valimistulemuse, seeläbi kasvaks rahva usaldus parlamendi ning kogu poliitilise süsteemi suhtes.

Professor Rein Taagepera on Eesti valimissüsteemi iseloomustanud sõnaga «rosolje». Metafoor on tabav – riigikogu valimissüsteem on segu erinevatest mujal maailmas kasutatavatest valimissüsteemidest. Ühte potti on pandud ringkonna tasandi isikuvalimiste ning jäiga üleriigilise nimekirja põhimõtted. Saadud segusse on lisatud ka veel 5-protsendiline künnis ning Eesti süsteemile ainuomane «modifitseeritud» D'Hondti valem. Tulemuseks on põhjendamatult keeruline valimissüsteem, läbipaistvuse huvides oleks kasulik seda lihtsustada. Tutvustan kaht võimalikku valimissüsteemi muudatust, mis ei tooks kaasa erilisi muutusi Eesti poliitilise süsteemi dünaamikas, kuid mis aitaksid oluliselt kaasa süsteemi läbipaistvusele.

Esiteks, kõige lihtsam oleks viia läbi väike kosmeetiline muudatus – kaotada ära «modifitseeritud» D'Hondt ning asendada see ka paljudes teistes riikides kasutusel oleva klassikalise D'Hondti valemiga. Muudatusega säiliks ka praegu kehtiv üleriigiline kompensatsioonimandaatide voor, kuid see annaks «õiglasemaid» ehk proportsionaalsemaid tulemusi. Klassikaline D'Hondt ei annaks nii suurt suhtelist eelist valimiste võitja(te)le kui seda teeb praegune «modifitseeritud» valem. Toon näite viimastest riigikogu valimistest: võitjaks osutunud Reformierakond sai kokku 27,7 protsenti häältest, mis tõi erakonnale 30 parlamendikohta. Samas viimasena parlamenti pääsenud EKRE sai 8,1 protsenti häältest ning 7 parlamendikohta. See tähendab, et Reformierakond sai tänu valimissüsteemi toimele 2 kohta rohkem, kui tema häältesaak täiusliku proportsionaalsuse korral talle võimaldanud oleks; EKRE jällegi 1 koha vähem. Klassikaline D'Hondt oleks aga andnud hoopiski Reformierakonnale 1 parlamendikoha vähem ning EKRE-le 1 koha juurde – seega muutnud süsteemi «õiglasemaks».

Teine, põhimõttelisem, kuid siiski mitte radikaalne muudatus oleks üleriigilise kompensatsioonivooru täielik kaotamine. Kõik parlamendikohad võiks ära jaotada ringkondades lihtkvoodi ja suurimate jääkide põhimõttel. Ka praegune valimissüsteem kasutab ringkondades lihtkvoodi põhimõtet, kuid jääkide asemel kasutatakse üleriigilist vooru. Põhiline on, et kõigi kohtade jaotamine ringkonna tasandil teeks suure sammu süsteemi lihtsuse ning arusaadavuse suunas. Lisaks annaks see kehtiva süsteemiga võrreldes veidi proportsionaalsemaid valimistulemusi – ka viimaste valimiste proportsionaalsus oleks tõusnud, kuigi vaid pisut. Kaks väiksema häältesaagiga erakonda (Vabaerakond ja EKRE) oleksid saanud 1-2 kohta rohkem, kui nende häältesaak seda proportsionaalselt võimaldanud oleks; Reformierakond aga 1 koha vähem «õiglasest» jaotusest. Sisuliselt tähendab see, et rollid oleksid vahetunud – väikse eelise oleks saanud väikeerakonnad ning võitjad oleks pandud pisut kehvemasse positsiooni. Samas kui valimiste üldine proportsionaalsus jääks samaks või isegi pisut paraneks, siis valimissüsteemi läbipaistvuse märkimisväärse kasvu huvides tasuks seda muudatust siiski kaaluda.

Ei pea kartma, et kirjeldatud muudatused rikuksid oluliselt jõudude vahekorda parlamendis ning teeksid koalitsioonide moodustamise raskemaks – killustumise vastu töötab juba praegu 5-protsendiline valimiskünnis. Proportsionaalsem valimissüsteem tähendaks rahva arvamuste täpsemat esindatust riigikogu hääletustel ja valitsuse moodustamisel, aga ka õiglasemat erakondade rahastamist, mis sõltub otseselt parlamendis saadud kohtade arvust. Kompensatsioonivooru kaotamine tooks kaasa arusaadavama valimissüsteemi ning saadikute selgemad seosed ringkondadega. Parlamenti ei pääseks enam nõrga mandaadiga erakonna nimekirjas kõrgele seatud saadikud – julgen arvata, et seeläbi kasvaks rahva usaldus parlamendi ning kogu poliitilise süsteemi suhtes.

Foto: ICSSC