Juhtkiri: vägivallas on alati süüdi vägivallatseja

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Eesti Avatud Ühiskonna Instituut ja Tartu Ülikool said koostöös valmis uuringu «Perevägivald Eestis juristi pilgu läbi», mis toob välja mõned olulised järeldused. Uuringu puhul on tähelepanuväärne, et uuriti nende inimeste arusaamu, kes perevägivalda puudutavate juhtumite lahendamisega kokku puutuvad – juristide ja politseiuurijate omi.

Uuringu tulemused on samuti üsna märkimisväärsed. Välja toomist väärib kolm aspekti: see, mida arvatakse perevägivalla põhjustest, mida peetakse lahenduseks ja mida leitakse olevat põhjusteks, et paljud perevägivalla juhtumid lahenduseta jäävad. Kuid kõige enam mõtlemisainet pakub neist esimesena nimetatu.

Perevägivalla põhjustena nähakse olulisematena kahte: vägivallatseja (sagedamini just mehe) oskamatus oma agressiivsust kontrollida ja vägivalla ohvri (sagedamini just naise) enda mõtlematu käitumine. Kui esimene põhjus küsimusi ei tõstata, siis teine aga küll.

Seisukohta, et vägivalla põhjuseks on mõtlematult käituvad naised, kes hääletavad juhusliku auto peale, tarbivad üleliia alkoholi, lähevad kaasa võõraste meestega või muul moel enda hoolimatuse ja rumalusega vägivalla välja kutsuvad, toetas 67–71 protsenti vastanuist. Veidi vähem, kuid siiski arvestatav hulk – 58 protsenti juristidest ja 75 protsenti politseiuurijatest – oli seisukohal, et vägivalla põhjuseks võib olla ka see, et naised näägutavad mehe kallal seni, kuni viimasel ütleb närv üles ja ta naise vastu agressiivsust üles näitab. Õnneks oli kolmanda stereotüüpse hoiaku – et vägivalla põhjuseks on naiste väljakutsuv riietus ja käitumine – toetajaid vähem, 28 protsenti juristidest ja 42 protsenti politseiuurijatest. Kuid ometi on see arusaam, et ohver on vägivallas – kasvõi osaliselt – ise süüdi, kurvastaval kombel endiselt olemas.

Tõsi, uuringu koostajad tõid välja, et perevägivalla juhtumite puhul kaldusid juristid ja politseiuurijad süüdistama mehi veidi enam kui naisi (see tähendab veidi enam vägivallatsejaid kui nende ohvreid), kuid ometi näitab see, et endiselt on olemas arusaam, et sinise silma saanu või vägistamise ohvriks langenu on selle ise oma tegudega esile kutsunud. Siit vaid sammu kaugusel on arusaam, just nagu oleks tegu karistusega, mille ohver on ära teeninud. Ja see on seisukoht, mida ei saa kuidagi õigeks või õiglaseks pidada.

Kuid kui küsitletud niimoodi arvavad, et ole kasu sellest, kui öelda, et nad arvavad valesti. Selle asemel tuleb küsida, miks nad nii arvavad, kuidas seda muuta ja kuidas see mõjutab ühiskonnas toimuvat laiemalt. Seda enam, kui on tegu inimestega, kes suuremal või vähemal määral mõjutavad seda, kuidas tunnevad end toime pandud perevägivalla puhul politseisse pöördunud kannatajad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles