Postimehe uuriva toimetuse ajakirjanik Risto Berendson.

FOTO: Mihkel Maripuu

Ma saan nüüd palju kriitikat. Olen kaugel sellest, et Ida-Virumaal tüdrukut seksuaalaktiga ähvardanud poiste tegu kuidagigi õigustada. See oli julm, nad said oma õppetunni ja loodetavasti kasvavad neist korralikud kodanikud. 

Ometi nõuavad tuhanded inimesed poiste avalikku lintšimist. Laste mänguhoos tekkinud tüli äärmiselt ebaõnnestunult lahendanud poiste süü olevat võimalik lunastada vaid vangis. Kui kohus sellise lähenemisega ei nõustu, siis peab puhkema mäss. Üks kirjanik kribas – minu jaoks ei ole selline riik OK. Muid lahendusi ei ole. Kõik on mustvalge.

Hirmutamine, et järgmine ohver võib olla sinu tütar, töötab. Ma olen kahe tütre isa. Kuid ometi... Asetage end vastaspoole kingadesse. Need olid korralikud koolipoisid. Vähe on inimesi, kelle loomuses on teha halba põhimõtte pärast. Kui nende poiste seas olnuks hirmutajate endi pojad, kellele on aastaid räägitud kodus õiglusest ja nõrgemate kaitsmisest. Ja siis selline pauk. Kas jutt oleks sama?

Vihakütjad on eksiteel. Nad räägivad, et vägivaldne seksuaalakt toimus. No ei toimunud. Aga kes seda pisiasja enam märkab. Kired möllavad. Selgest taevast sadas alla soovoliniku avaldus, justkui diskrimineeriks Eesti kohtusüsteem naisi. Mida järgmiseks? Uurime välja, et kannatanu on juut?

Meedia rõõmustab: petitsioon «Lapse ründajad saagu õiglaselt karistatud» on kogunud juba 5000 häält ja allkirjade hulk suureneb. Just business as usual. Ise õhutame ja muudame kõik rahaks.

Aga mis on eesmärk? Hakata mõistma kohut rahvakoosolekutel? Või panna poisid ikkagi vangi? Kas õigluse nõudjad lähevad kollektiivselt Viru vangla väravasse nende vangisõidutamisele aplodeerima?

Kuidas see muudab kannatajast tüdruku olukorra kergemaks? Kas poiste vangipanek tooks tema hingele eluaegse kergenduse? Või hoopis täiendava süükoorma? Nad olid ju sõbrad. Mängukaaslased. Keegi ei küsi, kas selle juhtumi karistusõiguslik lahendus prokuratuuri poolt oli üldse adekvaatne. Kohtulahendit teades on selge, et paragrahviga lajatamine oli vale. Lahendus oli mujal – alaealiste komisjonis ja psühholoogide käes.

Need poisid said kambas hakkama suure rumalusega. Paraku on kambavaimul võime muuta mõtlemisvõimetuteks täiskasvanud inimesigi. Mida andnuks nende poiste noortevanglasse panek? 1979. aastal puhkes Lõuna-Eestis skandaal. Koolipoiste saunapidu lõppenud tüdruku grupiviisilise vägistamisega. Uurimist taheti mitu korda lõpetada. Väidetav kannatanu isegi ei protesteerinud. Kisa tegi tema tuttav, uhkete ordenitega punaveteran, kellele ei sobinud «ei» öelda.

Asi lõppes minimaalse kaheksa-aastase vangistusega. Muidu korralikud koolipoisid saadeti vanglasse harjuma kriminaalse eluga. Üks neist oli tollal 16-aastane Assar Paulus. Hilisem krimilugude peategelane.