Kalle Muuli.

FOTO: Peeter Langovits

Valimised on läbi – aeg on mõelda järgmiste peale. Väga suure tõenäosusega puudutavad need kooli ja kooliõpilasi rohkem kui kunagi varem, kirjutab Kalle Muuli Õpetajate Lehes.

Riigikogu jõudis mõni nädal enne laialiminekut vastu võtta seaduse valimisea kärpimiseks. Kui ka äsja valitud saadikud sama seaduse heaks kiidavad, jõustub põhiseaduse muudatus ja juba järgmine kord võivad hääletada ka vähemalt 16-aastased lapsed. Seega on 2017. aasta sügisel kohalikel valimistel paljudes koolides mitte ainult õpetajate tuba ja lõpuklass, vaid terve gümnaasiumiaste täis valimisealisi kodanikke.

Üks terane koolipiiga küsis minult valimiskampaania ajal, miks on poliitikud valmis usaldama laste kätesse avaliku võimu üle otsustamise, kuid ei luba neil osta suitsu, juua viina ega juhtida autot. Vähe sellest – 16-aastane ei saa isegi koolist puudumist põhjendada, sellekski on vaja lapsevanema allkirja.

Vastuolu alaealisele kehtestatud keeldude ja valimisõiguse vahel on tegelikult üksnes näiline. Lapse teovõimet on mõistlik piirata seal, kus ebaküps otsus võib tekitada kahju kas otsustajale endale või kellelegi teisele. Suitsetamine, õllejoomine ja kooli poolelijätmine võib teismelisele tunduda tore, kuid rumalusest iseendale tekitud kahju on sel juhul ilmne.

Kohalikku omavalitsust valides seevastu pole võimalik kellelegi kahju teha. Ajaloos on küll vahel ette tulnud, et rahvas tervikuna on teinud ränga valimisvea, aga sääraste saatuslike vigade põhjus pole olnud ega saagi olla vale valimisiga. Valija seisukohast on iga valik õige ja tark. Hääleta, kelle poolt tahes – subjektiivselt on sul võimatu eksida ja ühiskonnale või endale kahju teha. Kõik kandidaadid on ju valimiskomisjon seaduslikuks ja sobivaks tunnistanud ning nende poolt hääletavad ka täiskasvanud valijad.

Euroopas pole palju riike, kus valimisiga algab 16. eluaastast. Esimesena kärpis aastal 2007 valimisea selle piirini Austria. Kaheksa aasta jooksul pole seal juhtunud midagi hullu. Õigupoolest ei juhtunud seal üldse midagi muud peale selle, et parteid hakkasid noortele rohkem tähelepanu pöörama nii oma programmides kui ka valimiskampaanias.

Siit kerkibki ka Eesti koolijuhtide ette küsimus: kuidas valimiskampaania ajal käituda, kui koolis on senisest mitu korda rohkem valimisealisi õpilasi, kellega poliitikud hirmsasti miilustada tahavad?

Tartus riigikogusse kandideerides käisin pooleteist kuu jooksul läbi enam kui 20 kooli. Minu eesmärk polnud seal otseselt valimiskampaaniat teha ega õpetajatele-õpilastele propagandaloenguid pidada. Kinkisin koolidele hoopis oma raamatuid. Ühtlasi püüdsin end koolijuhtide ja õpetajatega vesteldes harida nii riigikogus töötamiseks kui ka Õpetajate Lehes jätkamiseks. Seepärast oli mu roll enamasti ebamäärane. Mõnes koolis olin korraga nii ajalooõpetaja, kirjanik, riigikogu kandidaat kui ka Õpetajate Lehe peatoimetaja.

Koolijuhtide hoiakud ulatusid samuti seinast seina. Mõnes koolis ei lastud mind direktori kabinetist või raamatukogust kaugemale, mõnes koolis kohtusin kohvilauas ka õpetajatega, mõnes koolis korraldati noorte varivalimiste debatte kõikide erakondade esindajate osavõtul ning viies koolis paluti mul terve tund vanemate klasside õpilastele Eesti lähiajaloost rääkida, ühte neist kutsuti isegi teist korda tagasi.

Tagantjärele ei saa ma ühtki koolijuhti esile tõsta ega maha teha, sest minu meelest käitusid nad kõik õigesti.

Mõistan hästi direktorit, kes kardab kilavate silmadega ringihulkuvaid poliitikuid kui vanakurat välku ja hoiab nad koolimajast eemal. Kool on õppeasutus ja direktori asi on korraldada seal õppetööd, mitte valimisvõitlust.

Aga sama hästi mõistan ka neid koolijuhte, kes riigikogu kandidaate lahkelt õpetajate tuppa kohvile ja klassi ette esinema kutsusid. Miks mitte kasutada võimalust ja pakkuda lastele lisaks kohustuslikule kooliprogrammile veel midagi, mis end lausa uksest ja aknast sisse pressib? Miks ei võiks kool tulevasi ja eriti praegusi valijaid ka poliitiliselt harida veidi rohkem, kui õppekava häda pärast nõuab? Millal veel oleks õpilastel võimalik oma koolis kohtuda järjepanu selliste meestega nagu näiteks Tartu linnapea, erukindrali auastmes endine kaitseväe juhataja, Eesti põhiseaduse alusteksti autor ning populaarne telesaadete juht, kes pealekauba on veel Singer Vingeri kidramees?

Poliitikute lubamine valimiskampaania ajal koolimajja nõuab direktorilt muidugi natuke rohkem riskijulgust kui nende tõrjumine, aga tulemus võib olla seda pingutust väärt. Eri elualade tippude esinemised avardavad noorte silmaringi ja elavdavad muidu rutiinseks kiskuvat koolielu.

Niisiis võib minu meelest talitada mõlemat pidi – poliitiku võib lubada kooli ja võib jätta ka kooli ukse taha. Tähtis on ainult see, et koolijuht ja õpetajad lähtuksid oma otsustes laste ja õppetöö, mitte poliitikute või iseenda huvidest. See tähendab ka, et valimiskohtumisi ei tohiks koolis teha õppetöö arvelt ja nendel osalemist ei tohiks teha kellelegi kohustuslikuks. Kui see reegel on täidetud, siis ei juhtu ka järgmiste valimiste ajal koolis midagi hullu.