Tunne Kelam: kodanik kui riigi kandja

Tunne Kelam. Foto: Tairo Lutter

Minu kolleeg Euroopa Parlamendis, Gunnar Hökmark, kes sai meie jaoks tähtsaks 1990.–1991. aastal Stockholmi esmaspäevamiitingute korraldajana Balti riikide taasiseseisvumise toetuseks, meenutab ikka ja jälle, kuidas ma olevat talle neil aegadel kõnelenud oma unistusest.

Ma olevat unistanud sellest, et Eesti võiks kunagi olla samasugune igavalt normaalne riik nagu Rootsi. Riik, kus ei arutata eksistentsiaalseid küsimusi, vaid tegeldakse eelarve, maksude ja sotsiaalse õigluse probleemidega. See unistus on tänaseks laias laastus täitunud. Oleme liitunud heaolu kasvatamisele orienteeritud ühiskondadega ning mõõdame oma edusamme rahvatulu ning tarbimise kasvuga.

Ometi, täna pole ma enam nii kindel, kas see oligi minu unistus. Sest teatavais olulistes küsimustes ei ole me nagu teised. Oleme rahvas, keda ajaloo loogika ning Euroopas valitsenud jõuvahekordade põhjal poleks pidanud täna eksisteerima. Vähemasti mitte rahvana, kel on oma keel, kultuur ja riiklus. Minevikukogemus edastab meile sõnumi, et eestlased ei saa endale lubada luksust suhtuda «normaalsesse» riiki kui endastmõistetavusse.