/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/09/12/431302t1hfb52.jpg)
Kodakondsusetusel ei tasu lasta edasi kanduda järgmistesse põlvkondadesse
Juhtkiri: kodanikuks kutsumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllap mahendab teadasaamine, et Eesti riik pole ühtegi oma elanikku määranud põlvest edasi kanduvasse hallipassiomanike klassi, ka koduste köögilauavestluste tooni. Me ju kõik loodame, et pingutused kõigi Eesti elanike Eesti ühiskonda lõimimise nimel kannavad vilja. Samas on kodakondsuse taotlemine Eestis ikkagi inimese vaba tahte avaldus.
Seadusepügalad ei ole muutunud. Ema või isa saab lapsele taotleda Eesti kodakondsuse. Küll on aga küsimus selles, et iga lapsevanem ka teaks neist õigustest ning oskaks lapsele kodakondsust küsida. Eestis on kodakondsuseta inimeste koguarv aasta-aastalt vähenenud. Ka kodakondsuseta alaealisi on kolm korda vähem kui viis aastat tagasi (vastavalt 2062 ja 6451). Ametnikud väidavad, et vastsündinute vanemate teavitamine on vilja kandnud ja enamik informatsiooni saanutest on lapsele kodakondsust taotlenud.
Nüüd on plaan alustada samasugust teavitustööd alla 15-aastaste laste vanemate seas. See on vajalik tegevus, sest kodakondsusetusel ei tasu lasta edasi kanduda järgmistesse põlvkondadesse. Loodame, et ametnikud oskavad teavitustööd teha tulemuslikult, asjalikult ja delikaatselt. See ei tohiks olla labastavalt kampaanialik.
Inimesed ja nende lood on erinevad. Riigi ja (tulevase) kodaniku suhtluses peabki olema ruumi erinevustega arvestamiseks. Küll on aga päris selge, et Eesti koolides peab ka muu kodukeelega õpilastel kujunema arusaam, mis asi see Eesti riik oma ajaloo, tänapäeva ja homsega on, rääkimata eesti keele selgekssaamisest. Ning ka arusaam, et igaüks neist, sõltumata nende vanemate kodakondsusest või selle puudumisest, on Eesti ühiskonda oodatud liige. See on lõimumise sisu.
Omaette probleem on, et inimesi, kellel pole ühegi riigi kodakondsust, on Eestis endiselt rohkem kui sada tuhat. Kodakondsusetaotluste arvgi on võrreldes tippaastatega mitu korda vähenenud. Me teame seda, et inimesed teevad nii-öelda passivaliku enamasti pragmaatilistel kaalutlustel. Eestis tundub olevat vägagi mugav kodakondsuseta elada.
Kuna kodakondsuse taotlemise reeglid on Eestis võrreldes teiste riikidega üsna leebed, on neil, kes neid veelgi hõlbustada tahaks, raske leida argumente. Elementaarne keeleoskus on loomulik nõue. Lisanduv põhiseaduse ja riigikorralduse eksam on piinlikkust tekitavalt lihtne. Tekib küsimus, kui madalale on üldse võimalik latti lasta. Ja veelgi enam, kas nõuete alandamisest oleks mingisugust kasu, pidades silmas Eesti ühiskonna ja ka kodakondsuseta isikute huve.